Gugi oll’ poluvernik taks, verevät värvi lita. Õigõt peremiist täl es olõ, kuigi midägi pernaasõ taolist siski oll’ – muldvana eit, kiä lask’ Gugil ummi reumahaigiide jalgu pääl maada. Taksisüä oll’ pinikesel sisen iks kimmäs ja joba keväjäse nepijahi aigu jätt’ tä pernaasõ jala saatusõ huuldõ, sokut’ hindä jahimeeste kampa. Haukmist Gugi es valda, aga määnegi ummamuudu jutt timä suust siski tull’, eriti kui tä jälge ai. Kõgõ inämb oll’ tuu mägrä häälitsüse muudu, mii kutsi tuud häälitsüst guginas. Ma kahtlusti Gugil algavat kopsupaisu, aga edesi tuu haigus es arõnõ. Gugi ai õks ummi lühkiide jalguga viis-kuus aastat hoolõga jälgi ja kui loomalõ lähküle sai, sis pand’ vingma: tulkõ-no appi, ma ei küünü taad (põtra) maha murdma. Perän, ku kiäki põdra maha lask’, istõ Gugi põdralõ sälgä ja es lasõ kedägi umalõ (?) saagilõ ligi. Sektsiooni esimiis pidäsi sis Gugilõ parajalt pikä kõnõ, kon rõhut’, et põdõr tulõ egäl juhul är lahasta, või-olla ka nilgu. Esimiis tegelikult tükke Gugilõ vahel võlssma kah, aga mii teie kõik tõsidsõ näo pähä, et mii usumi. Täpselt nigu Riigikogun. Seenis, ku Gugi loengut kullõl’, sokut’ kiäki tälle tassakõistõ nööri kaala ja köüt’ lähembä puu külge. Sis lõigati Gugilõ ruttu paras lihatükk, et katusõraha vai nii. Kiä tuud opositsiooni vingmist niiväega kullõlda taht.

Ütskõrd läts’ Gugil tsipa hapralõ. Põdra ai tä mõtsast vällä, 300 miitret põdrast takanpuul. Üle hainamaa minnen kraavi pääl lasti põdõr maha. Niikaua ku põdõr sääl kraaviperve pääl tuigõrd’, oll’ ka Gugi kohal. Põdõr sattõ küllile ja õkva olli mehe väitsiga platsin. Tüü nakas’ joba pääle, ku kiäki küsse: «Kohes Gugi jäi?» Kiäki arvas’, et vast mõtsa, aga ma näi selgelt, kui Gugi üle kraavi hüpäs’.

Põdõr kääneti sällile ja üleni muanõ pinikene roomas’ põdra külle alt vällä. Edimält es jõua esiki gugista, ahmsõ ainult õhku. Sis läts’ põdra pää manu ja kai, kas kõri õks om kõrralikult läbi lõigatu.

Oll’ üts vana kohusõtruu pinikene.

Pulga Jaan