Taa telefoni- ja arvudivärk om küll ilmkistumada vajalik asi, ku ütstõsõl külän kävvü ei saa. Ku om vajalik massin kotun, et meile saata kah saat, sis om viil eriti hää: võit kirju lukõ ja vasta kiruta õkva sis, kui aigu om. Sääne ummamuudu konks om viil asjal man, et tõnõ ei peaki tiidmä, konh sa olõt. Mul juhtu ildaaigu üte hää tutvaga nii, et mugu saadimi tõnõtõsõlõ e-kirju, ku tä no kirut’, et eläs jo märdipääväst saadik muial. Ja ütel’ üte sovhoosiaigsõ kolkaküläkese nime.
Korter ei ollõv suurõmb asi ja pall’u om viil vaia remonti tetä. A nä sai mehega arru, et vanan kotussõn enämb ellä ei saa. Neide maja korteri vaheti ütest tüküst omanikku ja es tiiä ilman, kiä sullõ kõrvalõ vai lae pääle tulõ ja määndse taal kombõ omma.
«Minevä suvõ tull’ õkva mi lae pääle nuur perekond katõ väikese latsõga. Meil om siihn mitu perekonda latsiga ollu, peris väikeisi ja suurõmbõid om üles kasunu ja muialõ lännü, aga ilman ei olõ naid kuulda ollu. Tuu, mea nüüd pääle naksi, oll’ üle egasugutsõ mõistusõ. Nigu kodu tulti, nii tarõn joositõlõma, hüppämä ja rüükmä nakati. Ja seeni ku magamaminekini vällä,» kõnõli õnnõtu inemine. Muiduki oll’ tä edimält õks rahvaga kõnõlda pruuvinu, et nii ei saa, latsõ võisõ medä muud ka tetä ku juuskõ ja rüüki, kas nail määntseidki mänguasju ei olõ. Hädälitse ja vaiksõ olõkiga imä ülnü, et om külh, aga tütrik ei lase vähämbäl vellel mängi, kiusas taad tuust pääle, ku veli sündü. Ja no om sis tuu mängimine ütstõsõ takan ajamine, ja eriti hull, ku esä ka kodu tulõ, selle et toolõ peat hennest näütämä, et tuu vellest enämb vällä ei tiis.
Pea naksi kuulda olõma, et lae pääl tapõldas kah, ku meesterahvas enne medägi julgusõs oll’ võttunu. Riide õdak oll’ sääntses asjas kõgõ paremb aig, kats päivä aigu ärä leppü. Lüümisest hiitü muiduki latsõ ja naksi rüükmä. Ja medä sa sääntseile mi riigin tetä saat. Mõni ülnü vast, et kutsu politsei. Tuu küüsüs kõgõpäält ilmadu aig helistäjä kohta, sis tulõ poolõ tunni vai tunni peräst. Tõsõ omma ammu vaiki jäänü, medä sul tõestada om. Latsikaitsõga om tuusama asi: kiä sinnu usus, vast kaibat nisama igävüsest kõrraliku pere pääle, konh mõlõmba vanõmba tüül käävä, esi ja latsõ ilustõ rõivõil.
«Ja nii mi no olõmigi mehega kehvakõsõn kortermajan, konh rahvas vähämbält põra normaalnõ, olkõ noh, et maja ei olõ suurõmb asi. Vaikus ja meelerahu läts’ nii pall’u masma. Aga mõts om kah lähkül, kohe hää minnä om, ku tuju kehvas lätt, et nahaalõ peräst umast kotust ärä tulõma pedi,» kirut’ tutva.
A mullõ tull’ taa halusa kirja pääle miilde tuu pümme miis sääl Põltsamaa kandin mõtsan, kiä ennembi kooban põhu sisen elli, kui inemiisi hulka läts’. Kas või inemisel tõisist nii viländ saia?
Nõlvaku Kaie
