«Noh, Miisu, mis sa siin laisklõt, kõik võhlu kinni püütü vai? Ei mina tuud külh ei usu. Noist elokist saa ei kunagi vallalõ. Vähämbält siin maal. Siin om näil kõik aokõnõ midägi jürrä. Kurask, eelä kai, mille tsiga iks ruigas nälätsele, kuiki ma tälle söögi är andsõ. Kae sis asja lähembäst, nuijah, vana võhlurõipõ olliva ruihtõ suurõ mulgu sisse jüränü ja kõik mu hoolõ ja armastusõga tett hää tsiapudõr põrmandu pääl lajah! No kost tsiga säält iks uma kärsäga ligi päses? Olõ-i tä nigu pini, kiä keele pikkä aja ja leeme hindäle sisse lakk. Jaaaaaaah, nii taa ilmaelo om.

Liinah, sääl om tollõ kotusõ päält külh parõmb, et naid kuradi pikä hannaga rõipit ei näe. A vai sis tuuperäst sääl murõht veidemb om! Kossa hukah! Ma pelgä, et sääl om iks asi viil hullõmb. Vahepääl iks kaet televiisorist vai kullõt raadiost, ihokarva nõsõsõ säläh pistü. Kiäki ei tiiä äkki inämp, mille nii um ja mitte tõistmuudu. A tulku ja küsügü mu käest, külh ma näile sis selges tii. Selle om nii, et inemise inämp mõista-i midä tahta vai kohe minnä, kõik as’a omma kätte är tuudu, ette ja taadõ är tettü.

Täämbä õdagu om tuust küländ, mis käeh, a nigu hummogu üles heränes, kaes, et näet, naabrimiis jälki midägi vahtsõt ja uhkõmbat hindäle saanu, no kuis ma sis saa kehvemp olla. Ja lätt jälki tampmisõs vallalõ. Nigu kapstit tambitas, nikani ku mahl väläh. Olõ-i aigu nõnnagi nuusada! Kes tege tüüd, kes varastas, a vahtsõ as’a piät kimmäle kätte saama, masku mis mass. Är läävä ummi tahtmiisiga peris taivahe är ja sääl jääs kah iks ruumi veitüs. A lõpp om kõigil meil jo iks üts, kellel varrampa, kellel ildampa, ja ega sinnäpoolõ iks midägi üteh ei võta, jääs kõik maaha.

Jah, sõnnu nä mõistva sääl liinah iks kokko säädä, ku muud ei tii. A noh, om jo vaia noidki. Toskõrdat tah hindä ette pääväst päivä, sis mõtlõt egäsugutsit mõttit. Hää, ku om tõisi ummi kah võtta, kellegagi umma tarkust võrrõlda. Nigu nä iks ütlese: hää iks, ku midägi om.

Meeta nõst üte potska lavva pääle, lõikas käärü leeväpätsi otsast, pand õukatopsi kõrvalõ. Ku nüüd asi illos, tege üte topsi, haukas leibä pääle ja tükk aigu om vakka, õnnõ hingämist ja kellä tiksmist om kuulda. Tseieri näütäse kümnendät õdagutunni.

Võih, taa oll’ külh hää, läts’ vist tervüses! Umal aol liiku taad kraami iks rohkõmp, a nüüd om kur’avaimu salaviin võimust võtnu, ei olõki inämp õigõt maainemise haisu tunda ütengi tarõn vai poodi man.

Jaah, aig liigus, tseieri käänüse. Kell om mul iks hää klikiaignõ, käü mis mürrin, lugõ aigu sammamuudu, nigu innegi om tennü ja tege edesi kah. Aig, tuu jääs iks kõgõ samas, olku sis koroona vai määnegi muu komorra. Vahtsõ poolõ om inemine kõik aokõnõ tahtnu. Uut hirmsat muudu määnestki asja, vahtsõt tulõkit. A sis ku tuu äkki käeh om, sis olõki-i asi inämp nii huvitav, olõ-i ülepää nii illos, ku tahtsõt. Nojah, a iks piät inemine edesi minemä, mitte tagasi. Ku satat maaha, ajat hinnäst jälki jalgu pääle, nigu väikokõnõ sündünü vasik tege, iks edesi. A mille nii um? Ah? Ma külh ei tiiä. Kiä ilmatark tuu om, kes mõist mullõ tuud üteldä? Ma annas tälle õkva nüssigutävve lämmind piimä.»

Meinhard

Reimanni Hildegardi tsehkendüs