Seo jutu kõnõl’ mullõ esä. Tä sündü 1900. aastal. Tuul aol õs olõ elektrit. Sügüse ja talvõl olle pümmet aigu pall’o. Väläh ja lauda man käüti latõrnaga. Tarõh olle tattnõna vai lavvalamp. Tuulaol kõnõldi pall’o tondijuttõ ja juttõ kodokäüjist. Esä olle väiku lats. Vanõmba olli kohegi är lännü, esä ütsindä koton. Pääväävalgõh olõ-s midägi hätä. Nakas’ pümmes minemä, vanõmbit viil es tulõ. Lats es mõista tuld palama panda ja nakas’ vähäkene pelgämä. Ütekõrraga käve kõvastõ «pats!». Poiskõsõl nakas’ joba hirm suurõs minemä. Tulliva miilde vanõmbidõ kõnõldu tondijutu. Esä ütel’ hindä julgustusõs, et kedä ma umah kotoh pelgä. Lääki-s pall’o aigu müüdä, ku käve vahtsõst «pats!». Nüüd olle külh jänes püksõh. Arvas’, et lätt är teki ala sängü, säält ei saa tont tedä kätte. Nakas’ tsuugõ jalast võtma, ku käve vahtsõst «pats!». Esä mõtõl’, et tont om tarõh, vaia ruttu tarõst vällä paeda. Ruttu tarõst vällä ja uss hindä takah kinni, õt tont es saasi takah tulla. Sai tõistõ tarrõ, kiäki pidi kinni ja poiskõnõ sattõ pikäle. Pandsõ suurõ helüga rüükmä: «Är hullaku, lasõ vallalõ!» Rüükse tükk aigu, a kavva sa jõvvat rüüki. Kiäki haigõt es tii ja kuulda ka kedägi es olõ. Nakas’ kaema, olle hindä tsuvvakaplu piteh ussõ vahelõ löönü. Vanõmba tulli ka kodo. Tulle vällä, õt imä olle leeväkohetusõ aho pääle kerkümä pandnu. Tuu nakas’ üle ajama ja tollõst korgõst sadamisõst tullivagi nuu «patsu».

Niipall’o sõs tondist tarõh.

Puderzelli Linda