Tuu juhtu minevä aastasaa viiekümne katsandal vai viiekümne ütsändäl aastal. Ma opsõ Võrosuu koolih tõõsõh vai kolmandah klassih. Kuul oll’ väiku ja latsi pall’o. Selle pidi noorõmba koolilatsõ käümä koolih õdagupoolõ. Tuu oll’ nii, et ku hummogupoolõ latsil opmistunni lõuna paiku läbi saiva ja klassitarõ tühäs jäivä, naksi säälsaman õdagupoolõ klassõl opmistunni.
Õdagupoolõ käve koolih nuu, kes opsõva edimädsest nelända klassini. Meid oll’ neli tütrikku, kes mi eläsimi Jaama uulidsa perämäidsih maioh. Pikkä uulitsat sis viil es olõki vai nakati tõist veitüviisi ehitämä. Mi ollimi nii katsa-ütsäaastadsõ ja mi jaos oll’ tuu koolitii peris pikk. Bussõ jaama taadõ es käü viil.
Koolist tullõh Jaama uulidsa veereh kurrakätt oll’ tiipervest alla väega matal kotus. Parhilla om sinnä kaivõtu üts suur lump, a tuukõrd oll’ sääl sääne matal hainamaa. Talvõl oll’ tuu kõik peris tii veereni paksu lummõ täüs tuisanu. Olliva jo väega lumidsõ talvõ.
Opmistunni lõpiva õdagu pümmega ja ega meil es olõki tuu kodominekiga kõgõ kuigi kipõ. Oll’ sadanu vahtsõt paksu lummõ ja mi sumbõmi sääl tii veereh, mis oll’ ütstasanõ tuu madala hainamaaga. Sääl es olõ kunagi jalgtiid olnuki, olõ-õi parhillaki kura poolõ pääl. Pannimi uma portvelli ütte unikulõ ja naksimi kässi ja jalgoga lumõ sisse kuupõ kaibma. Meil oll’ kistumada põnnõv, et nii pall’o lummõ oll’ maaha sadanu ja tuu oll’ nii sükäv. Külm sukugi es olõ ja nall’a sai pall’o.
Ütekõrraga hiitü väega ja hõiksi tõisilõ latsilõ: «Kalosk!» Mul olliva jalah vildi ja tuu rahmõldamisõga oll’ üte vildi otsast kalosk är tulnu. Tõõsõ tütrigu hiitü kah ja nüüd naksimi viil rohkõmb lumõ seeh kaibma, a mitte inämb kuupõ, a hoobis mu vildikaloskit otsma. Ollimi joba peris väsünü, a kaloskit ei koski. Kõtuki lätsivä tühäs ja mitte üttegi inemisehinge es liigu koskih. Väläh oll’ joba peris pümme. Naksimi aigupite kodo poolõ astma, et tulõmi hummõn valgõga tagasi kaloskit otsma.
Kotoh pelksi peris ussõst sisse minnä, a kos ma iks pässi. Imä mõssõ köögih mõssu. Ütli ikudsõ helüga, et kalosk kattõ är. Muidogi pidi kõik ilosahe är kõnõlama, kuimuudu mi lumõ sisse kuupõ kaibsõmi ja ku sis ütekõrraga es olõki inämb kaloskit vildi otsan. Imä jätse mõsumõskmisõ poolõlõ, andsõ mullõ kuiva kinda ja mi lätsimi sinnä tagasi, koh mi kuupõ ollimi kaibnu. Otsõmi ja otsõmi, a kaloskit ei kohki. Tullimi väsünült kodo tagasi. Imä oll’ kuri, et millega ma nüüd koolih naka käümä, ku vildil kaloskit ei olõ. Ma es mõista midägi kosta.
Järgmädses pääväs kuuliminegi aos oll’ mu tädi, kiä elli miika samah majah, a tõõsõh otsah, otsnu tarõ päält üles mu vana lubjavildi. Nuu es olõ sukugi nii ilosa ja päälekauba pitsitivä varbist. Kiäki inämb es käü säändsitega. Ma es julgu midägi vasta üteldä kah ja käve tuu talvõ koolin lubjaviltega.
Tuust pääväst nakas’ imä Suu pääl leeväpoodin käümä tuud tiiviirt pite, et äkki iks näge kaloskit. A viil peris keväjä, ku lumi sulama nakas’, tull’ mu vildikalosk lumõ alt vällä. Tä es läügü kül inämb nii ilosalõ ku tõõsõ jala vildikalosk, a kõigil oll’ väega hää miil. Mul hindäl kõgõ rohkõmb, et vahtsõl talvõl ei piä inämb väikos jäänüisi lubjaviltega koolin käümä.
Linde Astrid
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
