Vana-Võromaa kultuurikua püsünäütüse mano om valmis saanu võro keelele pühendet välläpanõk. Sääl saa kaia võro keele luku vanast aost täämbädse pääväni.

«Tan kaias võro kiilt väega mitmõ nuka alt, mi keele välläkujonõmisõst kooni täämbädse pääväni,» kõnõlõs kultuurikua päävarahoitja Otsa Mirja.

Näütüst alostas keelepuu, kost tulõ vällä, kuna ja kost lõunõeesti kiil om hargnõnu. Edesi tulõva koopia kõgõ vanõmbist võro keelen trükitüist raamatist: nuu olli kaasi vaihõl vällä antu jutlusõ ja vaimulikkõ laulõ raamadu. Noist raamatist omma näütüsele tettü koopia, midä kaeja saa sõrmitsa. Kõgõ vanõmb võrokeeline raamat om aastast 1759.

Nätä saa ka käsilde kirotõduid kirju, miä omma näüte tuust, kuis võro kiilt om kirja pant. Kõgõ vanõmb noist om Rõugõ keriguoppaja jutlus 1738. aastast.

Välläpanõkin saa nätä muidki kirju ja kohtuprotokollõ. «Mu jaos omma kõgõ põnõvamba Kanõpist peri luulõtaja Weizenbergi Juhani kirä kodo esäle. Timä elli suurõmba jao elost Narvan, a käve ka reisi pääl Euruupan ja saatsõ kodo kirju. Saami teedä, kuis muialpuul põldu tetti ja määndse puu kasusõ. Om nätä, et kirä kõnõlõsõ tuust, miä Võromaal eläväle esäle ja muulõ külärahvalõ huvvi pakk,» seletäs Otsa Mirja.

Viil omma näütüsenukan är nimmadu tähtsämbä sündmüse, miä võro keelega köüdedü. Pilte ja tsitaatõga omma uma saina saanu ka Võromaa kiränigu.
Kõik huvilidsõ saava vahtsõt näütüst kaia sis, ku muusõumi vallalõ tetä lubatas.

Rahmani Jan

Päävarahoitja Otsa Mirja näütäs vahtsõt välläpanõkit. Rahmani Jani pilt