Oll’ keväjene taimi mahaistutamisõ aig. Mu väikene tütär Terje oll’ suvõl iks vanaimä ja vanaesä puul Sellil. Ütspäiv läts’ timä vanaesägõ Latikalõ tädi poolõ kapstataimi tuuma. Tädi läts’ aida ja Terje juusksõ üten. Tädil oll’ uma aiatüügõ kipõ ja timä tõi taimõ ruttu vanaesä kätte. Terje ronisi vanaesä manu vankri pääle ja kaibas’ kõva helüga: «Ja süvvä õs antaki!»
Timä oll’ kotun harinu, et vanaimä andsõ kõigilõ, ka küläinemiisile, kis sinnä tulõmõ juhtusi, alasi süvvä, mitä vähägi kotun juhtu olõmõ.
Täditütär Marõ oll’ kah vällän ja kuuldsõ Terje hädäkissa. Timä tull’ õkva sinnä, nõstsõ Terje vankri päält maha, veie tarrõ ja nakas’ süvvä otsma.
Marõ om ildampa viil mitu kõrda mullõ ütelnü, et timä õs jätä peräst toda päivä üttegi külälast, kis Latikalõ juhtusi tulõmõ, süütmätä.
Alopi Ene
