Ku mõnõ ao iist sõitsõva Vinne massina Žiguliga päämidselt vanõmba inemise, sis no trehvät Žiguli roolin kõrrast inämb nuuri. Ku viil aasta iist olli vanaravvaplatsi vannu Žiguliisid täüs, sis no näet sääl noid väega harva. Toda om tähele pandnu Võro vanatehnigaklubi Vänt päämiis Ojaveere Raivo, kiä vannu massinit üles putitas.

Raivol om massinidõ kõrdategemise huviliidsist järekõrd ussõ takan, a tälle miildüs ütsindä autokuurin nokitsa, nii et väega kipõstõ huvilidsõ ligi ei päse. «Tahtva jah, a ütsindä tiit, ei jovva nii väega, ei taha konveierit tüüle panda. Sääne asi taht näpotüüd,» seletäs Raivo.

Kingitüs tõõsõlõpoolõlõ

Nätäl tagasi lõpõt’ Raivo tõõsõlõpoolõlõ kingis halli VAZ 2101 tegemise. Tuud oll’ tä joba sügüsest pääle putitanu. Massin sai külge musta vanasõiduki numbrõ, miä näütäs, et tego om originaali muudu massinaga ja tan ei olõ midägi ümbre tettü.

Kingitüse tegemise mõtõ sündü tuust, et tõõnõpuul kinke Raivolõ sünnüpääväs sapika ja miis tahtsõ nii-üteldä tagasi tetä. «Ütel tüüseldsilidsel oll’ Vahtsõliina asundusõn üts paras hää auto, midä ma tiidse, et om olnu üte peremehe uma. Ütli, et ku tä kunagi müümä nakkas, sis möögu mullõ,» kõnõlõs Raivo. Massina sai tõõnõpuul joba viis aastakka tagasi, vaihõpääl saisõ tuu Varbusõl – oll’ antu lainus suurõtiimuusõumilõ. No võtt’ Raivo massina kõrdasäädmise ette. «Juppõ sai Vinnemaalt valmis varutus, inne ku ma viil tegemä naksi,» seletäs tä.

Murõ juppõ saamisõga

Tarviligõ juppõ kokkootsminõ omgi Raivo jutu perrä vana massina kõrdategemise man kõgõ suurõmb murõ.

«Viil aasta tagasi oll’ näid vanaravvan küländ, a ku nüüd läät mõnt juppi otsma, ei lövvä,» kaibas Raivo. «Seo aasta näi Kuusakoskin ütte null ütte, a tuu oll’ nii läbi, et es kannata nõstagi. Inemise omma arvu saanu, et taa om asi, perändüs, millega mi olõmi üles kasunu.»

Kõgõ rassõmb om timä jutu perrä saia läükvit asjo, näütüses nikõldõduid kaitsõraudu. «Nuu omma hinnan,» seletäs Raivo. «Narvan om üts miis, kes nikeldäs üle kah. A tuu tulõ kallimb, ku lövvät vahtsõ originaaljupi.»

Kost saat juppõ, ku Vinnemaa piir om kinni? «Väikside viguridõga õks tuvvas är kuigi,» muhelõs Raivo. «Veoautojuhi õks sõitva viil üle. Suurõmbit asju inämb ei saa, poltõ ja klaasikõisi õks saat hädäga kätte.»

Raivo seletüse perrä om viil hää tuu, et Võrol om galvaanikatehas – sääl saa laskõ tetä säänest värvi poltõ, nigu vaia.

Originaalmassin olõ-i otav

Ku pall’o piät rahha vällä käümä, ku tahat hindäle ilosalõ originaali muudu kõrda tettüt Žigulid saia? «Arva, et alla 15 000 euro inämb kätte ei saa. Juppõ jääs kõrrast veidembäs. Alla 7000 žigulli kätte ei saa ja tõist sama pall’o lätt kõrdategemise pääle,» rehkendäs Raivo.

A kas Žiguli om sõitmisõs hää massin? «No ku kaia määnestki täämbädse ao Lääne massinat, sis žigulli sõidumugavus ei olõ iks sääne,» hindas Raivo. «A ku mõtõlda veidükese aon tagasi, sis om taa iks peris hää massin. Esiki ku võtta ökonoomsust, sis om võimalik 100 kilomiitret sõita ka kuvvõ liitri bensiiniga är, ku päänupp veidükesegi tüütäs ja mõistat massina nii är säädi. Lääne massinil om egäsugust elektroonikat, a kütussõkulu jääs iks sinnäsamma kanti. Ei tiiä, midä nuu inseneeri kõik taa aig tennü omma.»

A miä om saanu tõõsõst vinneaigsõst rahvamassinast Moskvitšist, kas noid kah kõrda tetäs? «Moss’a om väega är kaonu, timä juppõ om rassõmb saia. Pihkva kandin ei olõ üttegi puuti, kos moss’a juppõ saa. A žigulli juppõ iks saat, poodist ja turgõ päält ja saat internetist telli,» ütles Raivo.

Žiguliga Vinnemaal

Raivol hindäl om 1972. aasta Žiguli 01. Tuu massin om parhilla poja käen, a katõ aasta iist käve Raivo tuuga Vinnemaal sõitman. «Võro klubi Vänt ja Tarto klubi Levatek tegevä kuuntüüd, käümi esi paigun vanatehniga huviliidsil külän. Saami kokko, vahetami teedüst, kellel om juppõ ja nii.
Mineväaasta oll’ Kaliningradi sõit mõtõldu, a piiri olli kinni, tuu jäi är. Muido olõmi Vinnemaad pite pall’o ümbre käünü.»

Žiguliga Vinnemaal käümisest om tettü ka telesaadõ, a tollõ tegijit Raivo ei tunnõ. «Noil om vast rohkõmb tuu huvi mängun, et saanu saadõt tetä. A mi teemi ummi sõitõ hindä peräst ja uma klubi peräst. Mu-sugunõ om sääne, kes aja takan nostalgiat. Ku käü sääl, kon olõ kunagi Vinne aol käünü, sis tulõ hulk asjo miilde ja tuu om sääne ummamuudu tunnõ. Saa kõnõlda umilõ latsilõ kah, et siin ma olõ käünü ja olnu. Nostalgia om väega tähtsä asi, mälestüisi ei saa pääst kistuta. Tuuperäst koosõrda noid teid pite, kon olõ kunagi käünü. Ja võiolla otsi mõnõ paiga viil mano kah,» seletäs Ojaveere Raivo.

Reisimiihil om joba vahtsõnõ plaan kah: ku piiri valla läävä, plaanitas vanno massinidõga Murmanskilõ sõita.

Rahmani Jan

Auto sai valmis. Kõgõ lõpus kruvi Ojaveere Raivo tõsõlõpoolõlõ kingis kõrda säetüle massinalõ külge uunikumi numbrõ. Säänest nummõrd and vällä kommisjon, kiä kaes üle, et kõik olnu iks originaali perrä tettü. Rahmani Jani pilt