Perämädse luu lõpõtusõs osti ma nii üteldä katsanda kleidi. Ilosa helelilla, õrnõhulidsõst siidist.
Kaiõ kleiti mitu aastaiga ja unisti taad kanda, ku mi suhtõ olõssi tüürnü abieloranda. Aig läts’ edesi ja elo tahtsõ elämist ja unistusõs seo jäigi. Kalev oll’ põhimõttõlinõ vanapoiss ja lubasi tetä nigu timä esä: võtta naasõ neläkümnedselt.
Kah’os läts’ tä siistilmast kolmõkümnekatsadsõlt. Mullõ jäivä õnnõ lats ja lein. Ja helelilla kleit.
Urmi Aili
