Ma lätsi 1949. aastal Kaika säitsmeklassilistõ kuuli, umbõs 4 kilumeetrit kotust. Suurõmbõlt jaolt kävemi jalagõ, aga vihma vai tuisugõ viidi meid kotust hobõsõgõ. Tuukõrd oll’ sääl külän postivedäjäs Kaika Laine, kis sõitsõ suvõl jalgrattagõ, aga talvõl hobõsõgõ ja võtsõ meid sõitma, uma saani sällätoe takka saisma.

Sõs lätsi pikä aasta müüdä, ma käve joba Tartun ülikoolin ja saiõ nüüd jälki Lainegõ kokku. Mu imäl jäi jalg haigõs. Tuukõrd inemise joba tiidse, et Laine hädälisi avitõs. Ma lätsi sõs imägõ Laine poolõ. Tiidsemi, et tulõ viina, rasva vai tsukõrt üten võtta. Laine läts’ imägõ tõisõ tarrõ, aga inne andsõ mullõ ütte vihku kaia. Sinnä oll’ kirutõt häste pall’u inemisi nimmi, mis näil hätä oll’ ja kost nä peri olli. Häste pall’u oll’ inemisi Vinnemaalt, üts iseki Indiõst. Laine ütel’, et minu imä jala pääl om ruus. Mõnõ päävä peräst oll’ jalg kõrran.

Laine man kävemi mi viil mitu kõrda. Mi man elli esä veli, vanapoiss August. Ütskõrd nakas’ timä hää käe päkk kõvastõ valutõmõ ja läts hirmus paistõ. Lätsimi iks Laine poolõ. Laine uursõ toda hoolõgõ ja ütel’, et siin õi saa tiä midägi tetä, sõitku mi õkva Antsla lõikusõtohtri manu. Lätsimigi ja peräst mädä vällälaskmist sai käsi varsti terves.

Ma sai vahel Lainegõ kokku ka eräelun: uma tädi matustõl ja paar kõrda Tamulõ järvekontsõrdi aigu. Mul oll’ iks jäänü kommõ Lainelõ sünnüpääväl õnnõ ja tervüst suuvi. Ütskõrd ütel’ tiä mullõ väega väsünü ja nõrga helügõ: «Sa olõd mul õkva sajas helistäjä.» Tundsõ hinnäst tsipakõsõ süüdü, et ma kah õkva täämbä helisti.

Kaika Laine oll’ väega lahkõ inemine ja timäga oll’ hää juttu aia. Ma vahel iks helisti tälle, ku oll’ vaia midägi küsüdä vai üteldä, aga mitte kunagi inämp sünnüpääväl.

Alopi Ene