Eestläse pidävä hinnäst laulurahvas, nigu ka lätläse. Näide lõugahus oll’ mõni aig tagasi «Läti – maa, miä laul». Ka eestläisi laulurahvas olõminõ om õigõ, selle et meil om alalõ hoitu (õigõmbalõ teno Tormisõ Veljolõ vahtsõst elolõ herätet) regilaul. Lisas riikligu tähtsüsega laulupido ja üldrahvaligu kisklõmisõga peetäv «Eesti laul», mink võitja käü hinnäst näütämän ka Eurovisiooni püüne pääl.

Et ma olõ päält 30 aasta olnu muusigaoppaja ja koorijuht, taha veidü märgota koorin laulmisõst. Taa koroonaaig pandsõ rohkõmb ku aastaga põndsu kõigilõ kuurõlõ nii koolin ku rahvamajjun ja kiäki ei tiiä viil, ku pall’o tuu mõotas edespite laulupido kommõt.

Joba inne pandeemiät oll’ kuurõ Lõuna-Eestin veidembäs jäänü. Tal’nast kaiõn ei olõ tuud viil nätä, selle et sääl tulõ vahtsit kuurõ mano ja üle Eesti omma numbrõ suurõst luust samas jäänü. A meil tan om rahvast ja kuulõ õnnõ veidemb ja kooli omma kah väikumba.

Ku koolin om latsi veidü, sis ei saa naist kuigi kokko kooritäüt, kinka laulukaarõ ala kandidiiri. Ku lauljit om veidü, tulõ koori hää kõla rassõmbalt. Aastit tagasi oll’ Võromaal lastikuurõ 14, a viimätsel pidol käve õnnõ katõssa. Võro liinan oll’ neli kuuli ja egänüten ka latsikuur, no om kats. Hää külh, kooli panti kokko, a laulukoori omma ka lauljidõ poolõst väikumbas jäänü.

Ega teismelise ei taha väega laulma tulla, tõisi võimaluisi om kah pall’o. Varrampa meelüt’ iks laulupidolõ sõit, nüüt ei olõ tuu inämb nii kõva motivatsioon. Tal’nahe saa niisama kah laapsahe sõita. Ja laulukoorin olõminõ om iks huul – piät käümä ja har’otama, a tuu om mõnikõrd ikäv kah.

A kas tuud kuigi kipõmbalt ja äpiga ei saa, et olõs õnnõ fun? Ei saa. A no tahtva kõik jo kitarri mängi. Opit paar duuri är ja olõtki pillimiis valmis… A kolmõ duuri kitarriorkestrit viil laulupidol ei olõ. Vähä rohkõmb piät mõistma.

Latsõ kurtva koolin sakõst, et nä ei mõista laulda. A näütüses eurolauljilgi om tõnõkõrd helühoitmisõga nii ja naa. Pall’o sis noid om, kiä tõtõstõ mõistva – Illos Maarja-Liis vast õnnõ. Tõsõ piät kõvva har’otama. Koorin laulmisõs ei piä olõma korgõlt koolitõt helüga ega muusigakoolin käünü. Hää koori saa kokko ka keskmiidsist lauljist, pääasi, ku näil tahtmist om. Tuu om kõgõ tähtsämb.

Vast täämbädse latsõ ei mõistaki laulda? Mõistva külh. A seo murõ om iks, et mõni nakkas tuud rütmi perrä kõnõlõmist, räpmist, kah laulmisõs pidämä. Ku oppaja juht tähelepandmisõ täpse noodikorgusõ pihta saamisõlõ (intonatsioon), sõs sünnüs täpsä koorilaul, miä kokko kõlas.

Nojah, oppajidõ puudus om kah tulõman. Opnu koorijuhtõ tulõ pääle veidü. Seo om rassõ tüü.

Egäl põlvkunnal omma uma laulu. Ku ma konsõrvatooriumin opsõ, oll’ vanalell Armin väega imestünü, et ma ei mõista noid laulõ, midä tä oll’ opnu ja Eesti aol laulnu («Esi opp viil koorijuhis!»). Ma küsse talvõl vahtsõmba rahvalaulu tunnin gümnasiste käest, et kes tiidvä säändsit rahvalikkõ laulõ nigu «Metsa läksid sa ja metsa läksin ma…», «Vändra metsas Pärnumaal, juhhaidii, juhhaidaa…». Vai mis plaksulüümisega tands om «Üks vanamees raius üht jämedat puud»? Paar nuurt õnnõ lehvit’ vasta, et nä tiidvä. Rahvalaulus peetäs hoobis «Kungla rahvast», a tuu om Hermannil laulõldusõ jaos tettü koorilaul.

Veidemb lauldas esi ja umavaihõl egäl puul. No ku kokkogi ei saia, kost nuu ütidse laulu tulõva? Täämbäidsil nooril om tõnõ lauluvara ku meil. Sa küsü koton noorõmbidõ käest naid laulõ: «Sa ei tulnud siia rääkima täna» vai «Aurinko on sun, kuu on moon» vai «Sul ei ole aluspükse». Mõistva külh, neo omma õnnõ tõsõ laulu.

A mis tuu ütenkuun laulminõ inemiisile and, minkjaos tuud vaia om?

Tiidjä inemise ütlese, et laulmisõga teküs õnnõhormoonõga üten hää-olõmisõ-tunnõ, mis ollõv tõsõsugudsõ keemilidse kuunsaisuga (endorfiini ja muu säändse) ku inne laulupruuvi. Tuud om vaia depressiooni ja stressiga toimõtulõmisõs, ütesõnaga kõigilõ. Ütenlaulminõ om hää süämele ja hengämisele, kopsu saava rohkõmb sügävüisi hengädä ku harilikult. Tuu om nigu jooga. Teedä om ka tuu, et ku olõt närvi minemän, sis tulõ hengädä aigupite sisse ja vällä. Täpselt samma tulõ tetä laulmisõ aigu ja om hää, ku olõt tuud triinnü. Lauljil olõ-i vaia nii pall’o ilolõikuisi ku tõisil. Nä har’otasõ ummi näolihassit egän proovin, tuu om nigu luuduslik iloravi. Uma luudusõ (keskkunna) jalajäle peräst ei olõ vaia kah murõta: kulu omma väiku, õnnõ pruuvi tulõmisõ vaiv, ei pruugita mändsitki tehnikavidinit.

Kuunkäümine aja minemä ütsindäolõmisõ- ja ütsindüstundõ, minkast parhilla väega pall’o kõnõldas. Inemisele om tähtsä tunda, et tä kuulus kohegi. Umavaihõl läbikäümine mõotas mi kõigi vaimutervüst.

Laulminõ and pall’o häid tundit. Ütskõik, kas laulat ütsindä tarõn, välän, duširuumin vai kontsõrdil püüne pääl, hää tundõ saat iks. Koorinkäüjä ütlese, et pääle laulmist om iks kihä kergemb ja miil helgemb. Nigu sannast tullõn.

Ma looda, et mi ei unõhta är ka hulgani ja mitmõ helü pääle laulmist, miä and jäl tõistmuudu kogõmusõ ku ütsindä laulminõ. Kimmäle om kuurõga päälenakkaminõ pääle pikkä pausi rassõ, selle et «lauluaparaat» om tühält saisnu, proovin käümise harinõminõ är kaonu ja inemiisil om tulnu muid tegemiisi. Pelätäs, et kõgõ suurõmbas vastalidsõs või saia mööblitükk nukan – diivan.

Ma hergüta kõiki rohkõmb laulma umahindä ja ka tõisi tervüses ja meelehääs. Pia om käen aig, ku jälleki lauluhar’otuisi tetä lubatas. Tulõ esi vai saada lats kuuri! Tuu om iholõ ja hengele hää. Nii om.

 
 
Otsari Silja,
muusigaoppaja ja koorijuht
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.