Mõnikõrd tulõ nigu pilt silme ette kunage läbi eletüst. Ütspäiv tull’ miilde, kuis aastide iist mu miis Valdo lehte lugi. Küsse, midä kirotadas. Ütel’: «Latsikaitsmisest. Ei tiiä, kelle iist näid piät kaitsma. Ku ma viil poiskõnõ olli, keä sõs minno pidi alate kaitsma? Tahtset midäge ette võtta, õkva kärätedi: «Poiss, mis tiit? Kos vits?»»
Ma ütli, et minno latsõna külh es hirmutada vitsaga. «Sa olõt lats’kõnõ, tõõne asi.» Tälle ütelnü vanaimä, et timä paturegistre om pikemp ku sügüsene üü. Timä arust oll’ vast paturegistre poisi pahanduisi nimekiri. Ütli: «No midä hullo sa sõs iks teit?»
Nääde pere elli Leevakul, suurõh üürimajah, midä kutsute Londoniss. Illos kotus jõe veereh, kohe sõidiva suurõ ja väiksembä lootsigu, eske mõni laiv. Sääl olno savivabrik korgõ korsnaga, villavabrik, suurõ viipaisuga jahuveske ja pall’o elämiisi. Poissõl tegemist kuipall’o, ikäv olõ õs kunage.
Ütskõrd otsno imä tedä takah, ei tiiä, kohe kaono, kotoh vaja tüüd tetä. Üts miis ütelnü, et kaegu taiva poolõ. Miä tuu tähendäs? Heitümisega nägi imä, et poig om korgõh savivabrigu korsna otsah. Vähä toibono, hõigas’: «Õkva alla! Nahatäüs uut!» «Inne ei tulõ alla, ku kodo läät.» Imä pidige minemä. Kunagise savikivivabrigu korsna om praeguge pistü. Leevaku uhkus, kavvõlõ nätä, 50 meetret korgõ. Peräst huunõ lagonõmist ehit’ üts tark miis sinnä hindäle sanna. Nal’aga üteldäs: maailma kõgõ korgõmba korsnaga sann.
Kunage pääle sõta elänü perreh viil kats ütehar’alist poisse. Näil olno vilänt tatrekupudrust, midä egä päiv pakute. Peete plaane, kuimuudo tatrekurõugust vallalõ saasse. Otsus tull’ kipõstõ: panõmõ palama! Läühüsest saade vana aoleht. Valdo saanu imä põllõkarmanest tikutoosi. Põll olno köögih nagla otsah, tikkõ hoitõ latsõ iist ja käkite. Vanaimä saanu arvo, et kambal om midäge käsil, nii saadõ õnnõst jaolõ. Naha pääle saiva kõik kolm.
Ütel suvõl tull’ Leevako Kaitsõliidulõ aukirjä andma kindral Laidoner saatjedega. Amõteasja aeto, istõ kindral jõe viirde pingi pääle puhkama. Valdo õkva platsih, tahtse timä aurahho kaia. Kindral küsüno: «Poiss, miks sul nägu must on?» «Ei olõ jo vett,» vastano poiss. Üts miis ütelnö, et näil kotoh ei olõ jo kaivo. Poiss saadõte jõe viirde mõskma. Puhtalõ poiskõsõlõ andse Laidoner suurõ tahvli šokolaate President.
Rõõmuga juuske poiskõnõ kodo imäle näütämä, mis kindral andse. Väega uhkõ tunnõ olno. Imä lei imestüsega kattõ kätt kokko. «Kas aitäh mõistit üteldä? A sa teit mullõ häbü. Mis kindral mõtlõs, määne imä saat latsõ rahva sekkä nii mõskmalda?!» Karistus jäi saamata, vast šokolaadi peräst. Tuu pante kappe luku taadõ, ante jaoperäst.
Elävä loomuga poiss jõlko alate suurõmbide hannah. Ütel suvõpääväl saanu üts poiss pöönigu päält kätte esä püssäpadrone. Valdolõ ante ka kats tükkö. Opate, et ku imä tege tulõ pliidi ala, viska patron tullõ. Tuli lätt üleväst kiriväst, sinitsest ja rohelidsest nigu vikõrkaar taivah. Esi istu pliidisuu ette kavvõmbalõ.
Ku imä nakas’ lõunasüüke tegemä, olle Valdo kah platsih. Tull’ uuta, nika ku hagu kõik tuld võtse. Parral aol, ku imä es näe, viskke padrone tullõ. Algusõn tuli säänesama, visas tõõsõ kah, et olõsse kinmämp, es läpe jo uuta. Miä nüüt juhto, oll’ ette arvamada. Käve kõva pauk, hüdse pliidi alt vällä, pliidirõnga lintsevä korgõlõ õhko, kastrol kõgõ piimäga imäle piaaigo päähä. Tulitsõ ravva sattõva põrmandulõ. Hää tuuge, et põrmand kivvest panto. Imä tänit’: «Kurivaimo poiss, mis sa umõtõ tiit!» Poiss hirmuga tarrõ pakko. Kui imä tull’ tarrõ nõgõstõga vitsakimboga, nägi, et pahandusõtegijä põlvitas ingle pildi iih, käekese kokko panto. «Kõik taiva inglekese, tulkõ mullõ appe!»
Imä ku usuinemine es mõista sõnnagi üldä. Kuis saat säänest pallõjat pessä? Lats kaotas elost aost igamidse usu är. Timäst või saia halv inemine, kiä taht innege karistada, mitte andest anda.
Läbi iku selet’ poiss, et timä es mõtlõ midäge halba tetä. Suurõmba poisi ütelnü, et ku tä viskas patroni pliidi ala, tulõ illos tuli, värviline nii ku vikõrkaar. Sai eske arvo, et tedä tahete nimme panda pahandust tegemä. «Ma lää õi inämp kunage nääde kampa, ku nä nii halva omava.»
Ja oll’ege üts punkt patoregistrehe mano tulno.
Pärnaste Leida
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
