Mino vanaimä Juuli tarvit’ ja usksõ maarohtõga ravitsõmist ja ravitsõjidõ man käümist. Sääntsit ravitsõjit olle mi kandi egäh küläh üts vähämpäste. Ega peris tohtre mano päsemine es olõ viiekümnendite algul vist lihtsä. Ma ei tiiä, kuis tuu liinah tohtre mano saaminõ olle, a mi küläh aie as’a är eläjätohtre Nelepko. Ma mäletä, et ku mul latsõn palavik korgõs nõssi, sis minti talli mano, võeti hobõnõ ja tuudi Meemasküläst eläjide velskripunktist Nelepko kodo. Tuu kaie mu üle, kirot’ rohto ku vaia ja piagi kargli ma jälki ümbre.
Vanaimä kor’as’ egäsugutsit maahaino, tegi noist tsäisid ja vaotuisi, midä haigõ kotsa pääle panti. Sugu iks aviti. A ku uma tarkus inämp es avita, tulle tõisi, arvada targõmbite, manu minnä.
Mino jaos olle väega põnnõv, ku timä läts’ Kriimi Egla poolõ kuppõ pandma. Ma muidoki olli vanaimäl hannah, kos tuu lats iks jättä. Ma mäletä, et Eglal olliva kupuklaasi ja kupulüüjä. Nuu olliva timäl köögih pliidi tagapaa kaasõ pääl linatsõ räti pääl kuputahtjat uutmah. Kupuklaasi olleva paksust klaasist topsiku. Kupulüüjä olle sääntäne plekist, kujolt nigu templilüüjä, umbõs nii suur kah. A timäl olliva templi kirä asõmõl vast umbõs sentimiitri pikkutsõ plekist terävä kihva. Tuu lüüjä kihvo kotsinõ olle nii viis kõrda viis sentimiitrit. Ma mäletä tuud kuigivõrd tuuperäst, et niikavva, ku muti köögih tsäägätivä, saie ma ringi nuhki ja asjo uuri.
Latsõn kor’atu mälestüse jääse elo lõpuni miilde. Minno tollõ kupupandmisõ mano es lasta. Vanaimä läts’ Eglaga tagatarrõ, peräst tulle kupupandja tarõst vällä mõsukausiga, kos olle verine räpäl. Mul kästi uuta, et las vanaimä veitse pikutas pääle kupupandmist. Mullõ anti niikavvas mõni raamat uuri vai kaemisõs illos sinine klaasinõ muna, mille seeh ujosiva valgõ luigõ ja lilli. Vanaimä aie hinnäst pia pistü ja ollegi kodominek.
Perähpoolõ, ku ma veitse suurõmb olli, selet’ vanaimä, kuis tuu asi kävi. Tollõ kupulüüjäga lüüdi sis sälä sisse sinnä kotsilõ, koh hädä olle, nuu mulgu. Päämidselt tur’a pääle. Kupu klaasi sisse panti paprõnutsak palama ja klaas panti mulkõlõ pääle. Papõr palli, kulut’ hapniku är, klaas tõmmas’ hinnäst ligi nahka ja naas’ mulkõst arvatavat halva verd är tõmbama. Ku arvati, et küländ om, sis võeti klaas päält är ja panti haavo pääle puhas linanõ lapp. Kupu saajal lasti veitse pikuta, et vere tulõminõ saisma jäie, ja sõs lasti tä kodo. Mitu kuppu kõrraga tetti, toda ma ei mäletä, a ma arva, et mitte üle katõ. Noid haavu näüdäs’ vanaimä mullõ külh. Edimält olliva verevä ja paistõh, perästpoolõ jäievä õnnõ armi. Kas tä avit’, ei tiiä, a jo sis avit’, ku vanaimä näid tetä lasksõ. Ja kõgõ imelikump om tuu, et es tulõ määntsitki põlõtikkõ ega veremürgütüisi ega midägi. Piät ütlemä, et tuu elotus olle külältki puhas külh. Takastperrä tundus sääne asi jälle, a sis olle tuu asjo loomulik käük. Säänest verega kupupandmist ma ei olõki nigu mujjal kuulnu. Kuivist kuppõst külh.
Ku ma jo joba tõismõlinõ olli, teie vanaimä juhatusõl tälle noid kuivi kuppõ esi kah. Sääl es olõki muud kunsti, ku võti paksu viinapitsi, panni sinnä paprõtükü vai ku õukat olle, sis sinnä hämmätü puuvillanutsu palama ja vaoti pitsi iho pääle valutavalõ kotsilõ. Papõr palli är, hapnik saie otsa ja klaas haarsõ kõvastõ ihost kinni. Tükü ao peräst lasksõ klaas hindä vallalõ. Tuu olle sis nigu tasomisõ asõmõl.
Mossa Liine puul, kiä elli tõsõl puul jõkõ naabriküläh, kävi vanaimä kah. Ma mäletä, et Liine olle sääntäne veitse kunna näoga tüütegijä vanamuur, istsõ kõgõ maja iih pingi pääl. Tuu muur ravits’ maahainuga, a olõvat mõistnu sõnnuga kah ravitsa. Nii-üteldä sõnnu pääle lukõ. Arvada, et ravits’ hingehäti. Jo tä kullõl’ inemiisi murrit ja ku murõ är kõnõldu, sõs iks lätt kergembäs. Tollõ ao psühholuug nigu sis.
Minno sinnä üteh es võeta. Ega vanaimä suurt es kõnõlõ, mis asjo sääl aeti. Ütskõrd hiilse vanaimäl võssa pite takah, ku tä Liine poolõ läts’. Mõtli, et ku ma parajalt kavvõlõ är saa, sis tagasi ei saadõta. A vanaimä nägi minno piagi är, murdsõ kraaviperve päält pajjupuhmust vitsa ja lubasi naha kuumas parki, ku ma kodo ei lää. Tuud sanna ma muidoki uutma es jää ja löntse kodo tagasi. Uudishimo ja põnõvus sõski jäie hinge. Paaril kõrral tulle vanaimä kodo, üteh üts paprõtükk, kohe pääle olle midägi pliiädsiga tsirgõldõt. Tuu olle kästu är palota ja tuhk poolõ klaasi viinaga är juvva. Millele tuu pidi mõoma, tuud latsõ kõrva es piä kuulma. Kõnõldi, et Liinel om must raamat verevide tähtiga. A toda es olõ kiäki uma silmäga nännü ega tollõ võimu tunda saanu. Kohe tuu raamat jäie ja kas toda periselt ollegi, ei tiiä kiäki. Ümbrekaudsõ latsõ egätahes veitse pelksi toda Liinet ja timä kotsil olõvat salaperäsüst. Ku timä maja iist tulle müüdä minnä, sis anti jalgõlõ vallu.
Paborti Daisy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
