Minevä nätäl tull’ hää uudis: kultuuriministri kinnit’ mi kandi ristimõtsa, miä viil alalõ omma, kultuurimälestisis. Tuu tähendäs, et no om hulga Vana-Võromaa ristimõtsu kaitsõ ala võet.
Esihindäst ei olõ bürokraatlik asjo ärkiildmine kõgõ parõmb asi. Edevanõmbidõ käest saadu kultuuriperändüse hoitminõ võinu olla inemiisi jaos esihindästmõista. A et siiä ilma om tegünü hulga säändsit tegeläisi, kelle jaos kõik, miä paprõ pääl är keelet ei olõ, om lubat, oll’ ristimõtsu kaitsõ ala võtminõ ainumadsõlt õigõ samm.
Või usku, et kultuurimälestisis saanu ristimõtsa herätäse huvvi ja inemise veevä hinnäst taa ja tõisi vanno kombidõga inämb kurssi. Om jo mi kant ainumanõ kotus kõgõ maakerä pääl, kon ristilõikaminõ om matidsõkombidõ üte osana viil mõnõn paigan alalõ. Muialt Eestist, Lätist ja Soomõst om taa kommõ joba är kaonu.
Kombõ omma nigu elo Maa pääl: mi ei tiiä täpsele, kuimuudu ja mille nä tegünü omma ja midä täpsele tähendäse. A ummõtõ omma nimä olõman ja meil ei olõ määnestki õigust kombit är häötä. Sammamuudu nigu meil ei olõ õigust Maa päält ello är häötä.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
