Piimäkuu edimätsen Maa­lehen kirut Vahteri Tauno umast murhõst, et taast või vanõmbas saijen tulla õiendaja vanamehe­näss. Taa ei tahtõv tuus külh sukugi saija ja taale põra sukugi ei miildü sääntse tädi ja onu, kiä umma nõnna egale poolõ tsüskvä, kiildvä, noomitasõ ja oppasõ. Aga ku ta põra näge, mea sünnüs, ku ellektriga jalgrattõid ja tõuksõ kõik kotusõ täüs omma ja jala kävvu õkva eluohtlik, sis… tükit õks medä ütlämä, ku ka tiiät, et tuust medä paremas ei saa.

Tuu jutu pääle naksi mul henne peräst ka nigu veidü hirmudu. Et vast peas uma suu kah tõnõkõrd veidü kuumbal hoitma. Tuud ma ei olõ külh naide ellektriga sõidumasinõide sällän istjõidõ ja saisjõidõ käest küüsünü, et kas taa õks spordi tegemise ala kirja lätt, ku esi enämb jalguga ei väntä kah. Et kas tuu tagumine otski henne tasakaalun hoitmisest küländ trenni saa, jalust kõnõlamalda. Ei naka õks peris võõraga kõnõlama, ku hädäste vaija ei olõ. Ei olõ mu asi, ku pall’u ja määntse kotusõ päält taa hennest liigutas, aga mõnõlõ vähämbäle ja arõmbalõ koolilatsõlõ olõ advokaadis nakanu külh, ku bussijuht sääntse vällä vali ja norima nakas, et määnt­sen peatusõn tuu õks Tartun maha minnä taht, melle taa kõvõmba helüga ei kõnõla ja mille taal seokõrd sõidukaarti ei olõ. Bussijuhtõ om jo mitmasugutsõid. Mõni ei naka tasulda bussin nuide kaartõga mürrämägi, lugõ peatusõn latsõ üle, vaotas esi nuppu ja kõik ruttu hää tujuga kõrran. Tähtsäle bussijuhilõ olõ umma kaarti pakkunu, ku kelgi üten ei olõ, a olõ enämbüisi ütlämäldä jättünü, mea sääntsest onklist arva.

Aastõid tagasi naksi rahva hulgan liikma üts kirjatüü päälkirjaga «Keskeälitse palvõ». Kiä vällä mõtõl’, ei tiiä, vast om vahtsõ ao rahvaluulõ, aga ku mul tõnõ­kõrd ilmkistumada suur tahtmine tulõ nõu anda, ku küüstü ei olõ, sis ma mõtlõ tuu targa kirjatüü pääle.
Sääl om muu jutu sisen ült, et ku ka tiiät, et olõt elu joosul pall’u tarkust kogunu, sis hoia kiusatusõ iist tuud jagada, opada ja tõisi inemiisi asju kõrralda.

Tuu ei tähenda mu meelest, et peat suu kinni hoitma, kui kiäki konhgi nii-ülda üle klassi küüsüs, et kiä tiid, mis kell järgmine buss liina lätt vai ku kaugõ mõni puut vallalõ om. Aga kimmäde peat piiri pedämä, ku mõni imä umast latsõst jaku ei saa ja sinnu ei olõ sinna appi targutama kutsut. Ja nii edesi.

Viimäte liinan kävven olli õks vääga kõva. Ku müüdä jalgtiid lätsi ja sällä takan kobistamist kuuli, astõ hääd kätt tii viirde. Tagasi kaemise piiglit mul jo küllen ei olõ ja meil om õks seeni sääne kommõ ollu, et tõsõl hoitas iist ärä hääd kätt. Tõuksimiis, kiä es olõ enamb lats ega esiki mitte mu meelest tudengi­iäline, tõmmas’ sällä takan kah hääd kätt ja mullõ vasta kondsa. No vedi hirmsadõ, et medä hullu es juhtu. Tõuksi sälläst üteldi «oih» ja ma ütli ennegi «aih», es nakaki tänitämä. Mõtlõ, ku tark minust.

Aga kai põra perrä. Tuu kesk­iälitse palvõ om no netin kah ülhen: «Keskealise palve – elumere lainetel». Vast om tõisilõgi tõnõkõrd abis, ku kiil vääga süütmä nakkas.

Nõlvaku Kaie