Puurikanust ja aoluust

Osti viis munõjat kanna noidõ asõmõlõ, kiä poigõ haudsõva ja haudva. Edimält lätsivä pümmede laudanukka kokku, es süü ega juu ja laudast vällä es tulõ. Ülearu pall’u oll’ näil vaia är oppi: et nisuterä kõlbas süüä, et haina võit kah pääle võtta, et maa seest saat liimikiid. Kiäki näid es oppa, esi pidi opma. Peräkõrd, kui muu selge, minti maailma avastama, et vast võpsikun omma paksõmba liimikä. Oll’ tegelikult kõhn repän. Viiest sai kolm. Vabadusõn kasunu kana vähämbält rüüke, ku repän rünnäs’, ja tuu perrä sai näile appi minnä. Puurist päsenü orjakõsõ aga es tii üttegi kiuksu, ku repän näil kaala katski puri.

Usk oll’ kõva, et näile haigõt ei tetä. Tulõ aoluust miilde, et Ameerikan orjusõst päsnü neegriil oll’ kah nii kõva usk, et lätsivä Mississippi jõkkõ, kuna arvassiva, et tuu om Jordan. Tulõmus oll’ umbõs tuusama mis katõl munõjal kanal. Müüdi omma joba kõrd säändse asja, et egalõ poolõ nimä ei klapi.

Muide, neegriide kotsilõ om siiämaalõ käibel müüt, et valgõ miis ai näid müüdä Aafrikat takan ja vei orjas. Vast olõsi aig vällä üldä, et neegripääliku kõrvaldiva valgiide abiga ummi konkurente ja tiinsevä tuuga väikeist tasku­rahagi. Aga mahamüüdü konkurendi olli väärt tegeläse: nigu vabas saie, nii oll’ poks, korvpall, kergejõustik, trompetimäng ja esiki orkestrijuhtmine näide käen. Ma usu, et tuu tõtõ näile eriti vallus kuulda ei olõki.

Lätläisiga om tsipa tõisildõ. Seenimaani tiidsevä nimä, et Võnnu lahingu võitsõ Läti armee. Ja eestläse ei julgu näile diplomaatilist nuuti saata, et lõpõtagõ mi riigi mainõ kahjustaminõ.

Aga tuu vabadusvõitlusõga om ülepää ütsjagu eurofanaatikiid naanu kõnõlõma: küll om hää, et sakslasõ meid är vallutiva, nii saimi mi kah osa Euroopa kultuurist. Ku nii võtta, sis oll’ Võnnu lahing kah suur viga ja peris hää, et lätläse tuu patu hindä pääle võtva. Niimuudu olõmi mi jo puhta eurooplasõ nigu… prillikivi.

Ah jah, ilma Võnnulda olõs mi jo puhtalt Hitleri liitlasõ ollu. Aga mis tuust, ameerik­lasõ olõs meid kah pääle sõta orrõ pääle avitanu. Tegelikult oll’ jo maarahval ütspuha, kas saksa Villu vai vinne Kolla, kas Staalini vai Hitleri, kannatada tull’ mõlõmbiide all. Nurisõma nakas’ nuur eesti intelligents, kui näide imäkiil prakis lüüdi.

Võrukõisi käsi es käüki võõra võimu aigu kõgõ kehvõmbalõ: nika 20. aastasaa algusõni olli kohtuprotokolli võru keeli kirja pantu. Mu vanaesä Pulga Leonhard oll’ üts kirjapandjiid, kuna tä tunsõ häste kohalikku kiilt.

Põrõlt tundus, et ütsjagu eesti intelligentsi pidä hinnäst üllen nigu vabadustõ päsnü katõs­sa kuud munõnu puurikana: ei tii piuksugi, ku repän hõngulõõri läbi jürä.

Passis miilde tulõta indiaanipääliku mõtõt: või-olla tõtõstõ om Suur Vaim meid määränü häömä, aga meil om valida, kas häömi piuksu tegemäldä vai auga, kõkkõ hindä umma kaitsõn ja uma õigusõ iist võidõldõn.

Valik om egälütel hindä tetä.

Pulga Jaan

UMA Leht