Rahvusoopõri Estonia tenor Tiitsi Mehis om peri Mehkamaalt. 33aastanõ laulja om joba saanu uma tüü iist parasjago tunnus­tust, a luut, et elo kõgõ parõmb vorm om täl viil iin. Sünnükodo Villike külän om timä jaos täämbädseni tähtsä, sääl käü tä tihtsäle hinnäst laulmisõst puhkaman ja maatöid tegemän.

Koolitii alas’ Mehisel Mõnis­tõn ja Varstun. Põhikooli aigu võtsõ tä ossa ka koolilatsi võrokeelitside kirätöie võistlusõst «Mino Võromaa». «Juhen­daja Teoreinu Maigi avit’ iks kõvastõ noid töid kiru­ta,» kõnõlõs Mehis täämbä. A häste om täl meelen, kuis tä käve Adsoni-nimelidsel luulõ lugõmisõ võistlusõl ette lugõ­man Adsoni Arturi kurba luulõtust ütest vanast tüümehest. Täämbädse pääväni omma täl pään ria, mille tä intervjuud andõn näütlejähelüga ette kand:

Eläsi vanamiis, vesiahksilmine —
lihtsämbät temäst ei oleki vast,
nägu puulmuigel, ei kunagi pilvine:
tüüd temä armast kui tõinemiis last.
Löüse viil aigagi majaga jannata,
kapstamaad kaiva nink vinnata vett.
Midägi laokilejäämist es kannata,
vika kon nägi, sääl küllen kats kätt.
Niida tä tüügä pidäsi taplusi:
kumb om sis kangemb, kas tüü vai miis?
Es temä märkä joht aastide aplusi,
mis kõrd su vere muudava viiss.

Joba varatsõst kooliiäst tull’ vällä ka Mehise laulu­huvi. Kooli muusigaoppaja Paeglise Janek ja Vaka Ele härgüti tedä iks laulma ja saadi lauluvõistluisilõ. «Eks mi laulutunnin laulsõmi ja vast oll’ kuulda, et ma piä viit. Olli Mehkamaa Ööbigu lauluvõistlusõ ja jõululauluvõistlusõ, noist võti egä aasta ossa,» seletäs Mehis.

Peris tühä kotussõ pääle taa lauldamõistminõ es tulõ. Mehise esä Sulev tekk’ bändi ja oll’ kõva laulumiis. Imä Virve om muusikakoolin käünü ja olnu mõnda aigu ka latsiaian lauluoppaja. Nii et muusikageeni om Mehis iks vanõmbilt perinü.

Et laulminõ koolipoisilõ miildü, otsust’ tä tuud edesi oppi ja trehväs’ niimuudu Tartu II muusigakuuli. Sääl opas’ tälle laulmist Kivisaarõ Eve, kiä tüüt’ Vanõmuisõ oopõrikoorin. Et sääl koorin oll’ parasjago tenorit vaia ja konkurss vällä kuulutõt, kutsõ oppaja Mehist ette laulma. «Ma vast es olõ aastatki laulmist opnu, ku sai oopõri­kuuri tüüle. Olli tävveste hari­malda laulja, a tei joba sis oopõrilaulja muudu hellü,» löüd Mehis takastperrä.

Edesi läts’ki Mehisel laulu opminõ käsikäen tüüga. Vanõ­muisõn tüüt’ tä ka Elleri koolin lauluopmisõ kõrvalt ja ku jõudsõ edesi opma Tal’nalõ Eesti Muusiga- ja Tiatriakadeemiäle (EMTA), läts’ ette laulma ka Soomõ Savonlinna oopõrifestivali kuuri ja võeti sinnäki vasta. Neli suvvõ käve tä sis sääl laulman. «Opilasõl om niimuudu hää suvõl tüüd tetä, palk kah Eesti mõistõn hää,» tulõtas tä Savonlinna aigõ miilde.

Estonia tiatri majaga sai Mehis tutvas nii, nigu EMTA lauluopja iks saava. «Om sääne kommõ, et lauluopilasõ omma Estonia rõivahoiun tüül. Saava massulda etendüisi kaia ja nätä, kuis vanõmba (tulõvadsõ) kolleegi tüütäse,» seletäs Mehis. Rõivahoitu es jää laulja kavvas, pia tull’ muusiga­akadeemiä ütisprojekt Esto­niaga, kon Mehis tekk’ tiatri­lava pääl üte pääosa. «Pääle toda sai ettepanõgi stipen­diaadina rahvus­oopõri solistis tüüle tulla.»

Mehis tunnistas, et es mõista sis, ku naas’ laulmist opma, viil mõtõldagi, et oopõrilaulmisõst või tüü saia. Ummõtõ timäl niimuudu läts’ ja no om tä Esto­nian solistina tüül. «Oopõrit laulda om võiolla esiki põnõvamb ku saalist kaia,» löüd tä.

Laulja võõrit kiili ei pelgä

Ku seo intervjuu and Mehis võro keelen, sis uman tüün putus tä kokko hulga võõridõ kiiliga. «Oopõri põhikeele omma itaalia, vinne, prantsusõ, saksa ja sis egäl riigil uma imäkiil. Mu jaos võõrin keelin laulu är oppi rassõ ei olõ, kuigi kõgõ võinu välläütlemine parõmb olla. Tuujaos, et uma maa aktsendist lõpuni vallalõ saia, tulõ kõvva tüüd tetä,» kõnõlõs Mehis. Tuud tüüd avitasõ tetä oppaja, näütüses Estonian omma egä vahtsõ võõrkeelidse tükü man keeletriinjä, kiä kõnõ­lõsõ tuud kiilt ku imäkiilt.

Kristallkängäkese preemiä

Seo keväjä tiatriavvohindu jaga­misõl anti Tiitsi Mehisele Kristallkängäkese preemiä. Tuu avvohinnaga tunnustõdas nuuri etendüskunstnikkõ edimäidsi märkmist väärt lava­töie iist. «Eks taa oll’ köüdet tuuga, et mul oll’ olnu ildaaigu etendüs, kon mängse pääossa. Donizetti «Don Pasquale», laulsõ Ernesto ossa.»

Minevä kuu keskpaigan pidäsi Mehis umma 33. sünnü­päivä. Oopõrilaulja kotsilõ om tä küländ nuur ja luut, et täl om uman erialan aigu viil parõmbas minnä. «Olõ tipp­vormin, a looda, et elu kõgõ parõmb vorm om viil iin. Järgemüüdä edenemine om oopõri­laulja märgusõna. Ma arva, et oopõri­laulja om võimõlinõ arõnõma peris korgõ vannusõni edesi. Tippvorm ei olõnõ õnnõ füüsilidsest vannusõst, a ka laulutehnikast, kuna tollõga jõvvat kõgõ parõmbalõ saisu,» seletäs Mehis.

Et pall’o laulja tegevä karjääri vällämaal, sis om Mehiski vahepääl mõtõlnu, kuis olnu kotost kavvõmbal laulda. «Ei saa üteldä, et mul olõs õkva plaan sinnä vällämaalõ minnä, a ma vasta ei olõs. Koduriik om mullõ iks väega armas, tan om hää olla. Olkugi et Võrumaa om Tal’nast tsipa kavvõn, saa iks tan kävvü. Ku olõt vällä­maal täüskotussõga vabakutsõlinõ, piät kõik aig lindama ütest paigast tõistõ, löüdmä vahtsit projekte ja tegemä vahtsidõ inemiisiga tüüd. Sääl olõt rohkõmb tipun, edukamb, a võiolla tunnõt hinnäst ka ütsi­kumbana. Mu ideaal olõs tetä tüüd tan Eestin, a võinu saia mängi mõnda rolli, mis mullõ passis ja parõmbadõ vällä tulõ, ka muial. Tuu olõs sääne hää tasakaal.»

Võromaalõ puid tegemä ja sanna

Umma sünnükoto pidä Mehis tähtsäs. Tä jõud imä mano Villike küllä hariligult kõrra kuun, koroonaaol esiki pia egä nätäl. Mehisele miildüs maatöid tetä: saagi ja lahku küttepuid, murro niitä ja trimmerdä. Väega tähtsä om Mehise jaos sann: lisas vanalõ sannalõ om tä üles säädnü tünnüsanna, kon külmembide ilmuga hää lebo­ta. Mehis ütles, et maatüü maandas liinaello ja stressi, and nigu tõõsõ hengämise.

A kost tuu liinaelo stress tulõ? «Liinaelu ei tekütägi väega stressi, a tüü man tulõ iks stressi ette. Esieränis seo aasta ja eelmine huuaig taa Covidi-pausi aigu: piät kõgõ stardivalmis olõma, et õkva-õkva tetäs tiatri vallalõ, a sis õks ei tetä. Sis kõik aig säet hinnäst, ajat vormi, har’utat, a tulõ vällä, et es olõki vaia. Põhimõttõlidsõlt olõt sa kõik aig poolõn vinnan. Sis tulõ jäl pikk paus, sis piät äkki lava pääle minemä ja pääossa tegemä. Tuu aja tsipa närvi, tekütäs herevüst,» seletäs tä.

Pääle maatüü miildüs Mehisele filme ja sarjakõisi kaia, nii kunstfilme ku Hollywoodi ummi. Tä käü kinon, a kaes noid hulga ka Netflixist. Varrampa lugi tä tihtsäle raamatit, a no om lugõminõ harvõmbas jäänü. Ja tsipakõsõ matkada, kodomaad kaia miildüs Mehisele kah.

Valikuga rahul

Ku asja tsipa lihtsämbäs tetä, või üldä, et oopõr om laulmisõga näütemäng. Mehis ütles, et tälle miildüs, et tä säändse ammõdi mano jõudsõ. «Olõ rahul ja õnnõlik, et elu om minnu viinu säändse asja manu, mis mullõ tõtõstõ miildüs ja midägi pakk. Tahtsõ jo latsõn laulmisõga tegeldä, a popmuusika kipõ laulu mullõ es miildü, tahtsõ ballaadõ laulda. Oopõriga oll’ mul määnegi hetk ärtundminõ: ahaa, taa om sääne ala, kon saatki laulda kõik aig ballaa­dõ. Ja mängi ja näüdeldä samal aol. Seo om täpipäält mu jaos,» võtt Estonia tiatri tenor Tiitsi Mehis jutu kokko.

Rahmani Jan

Oopõrilaulja Tiitsi Mehis pidä umma kodopaika Võromaad tähtsäs paigas, kon saa ao maha võtta, ja löüd tan maatüü ja sannaga liinatüü stressilõ tsipa vaeldust. Rahmani Jani pilt