Lõunõpuulsõ Eesti inemisiga harinu võrokõnõ või löüdä hindä väega segähüsen, ku mõnõn Eesti põh’apuulsõn kotussõn ei olõki kõik nii lämmä süämega ku siin kandin. Võromaal omma mõnõ salajasõ põhitõõ, miä kasusõ nii külge, et panõt tähele viil sis, ku midägi väega ands’ak tundus.

Mu imehtüs om olnu suur, ku egäl puul ei võetagi küläliisi vasta suurõ loogan pidolavvaga vai ku küllä minnen ei tuvva üten hulga esitettüt kosti vai ku ei tetä kõkkõ nii, et kundõ olõssi kuning. Võromaal om avvoasi, et hääle külälisele pandas lavva pääle kõgõ parõmba pala ja ütski küläline ei või ilman tühä kõtuga kodo minnä. Pernaasõ kõgõ suurõmb häbü ja hirm om, et pidol saa süük otsa. Kodonõ suidsuliha, leib, praadikardoka ja moosi omma tudõngidõ päid tugõnu aastakümnit. Süümine ja pitsikene kangõmbat käävä iks as’a mano, olkõ pulma vai matidsõ. Sanna ja süüki ei tohe tõsõlõ keeldä – säänest tarkust omma tiidnü vana võrokõsõ.

Kultuurišokk om suur, ku koskil muial Eestin ringi kävvün kõtt tühäs kisk. A tuuiist nakas süämel topõldlämmi, ku ka parhilla Võromaa noorõ kotost üten võetuidõ söögikottõga ilma pääl trehväse ja ütenpantut jagava.

Saarõ Hipp,
Uma Lehe suvõtoimõndaja