Loi Umast Lehest, et Kalkuna Mari nakkas võrokõisi filosoofiat festivali formaati timmä. Hää nimi ja hää mõtõ! Määneki sääne tunnõ tull’ pääle, et olõ jo tuud filosoofiat kongi muialgi trehvänü.
Kõgõ ligembäl omma vast hiidlasõ. Noil om määneki ütelüs, miä või olla umbõs sääne: jo jövvab. Kiräpilt või olla ka kipõn tõnõ, nigu meilgi, õgan külän ummamuudu, a filosoofia om tuusama. Ja ega sõs hiidlasõlõ ülepääkaala rabõlda ei miildü. Ku väega rabõlõt, sõs pandas sullõ diagnuus – potku (sisserännänü).
Kavvõmbal ommava hispaanlasõ uma perädükuulsa manjaanaga (mañana – hummõn). Nakka-i senjoorõl nal’alt kipõ, aigu om! (Tuu hummõn või olla hoobis pall’o kavvõmbal tuust, miä sünnüs 24 tunni peräst.) Näütüses om senjoorõl õks niipall’o aigu, et tutvaga turuhindust ja jalgpallist kõnõlda. Tuud tetäs õga päiv.
Vindläisil om jälkinä määneki ütelüs, et tiiše jeedeš, dalše buudeš (hillätassa sõidat, kavvõmbalõ jõvvat). Vinnemaa teievalitsus vast om tuuga peri, ega autut tohe-i lahku. Lahutuga lää-i kohegi. Tuu vindläisi filosoofia pidäsi jalka EMil paika külh. Nuu satsi, kiä leiva palli uma väredi alt kavvõlõ, saiva tuu vahtsõst uma ussõ ala. Tõisil satsõl oll’ kimmäs muud lühkü söödüga mängi ja nuu jõudsõva tõsõ väredi ala kah palliga.
Suumlaisilõ reklaami tegemä ei nakka, naid nahutõdas jo egäl puul, et uimadsõ ollõv. A lätt näil jo meist õks kõvastõ parõmbalõ. Soomõn seen peetäs viil savolaisi eksträ aiglaidsis. Nii et tõõsõ tüküsse näide lähkül läbi palama. Tuud piät kah mõistma – metatasandit hoita. Tuu om savolaisi käen.
Mul esä tükis tan lehen peris stabiilsõlt sõnna võtma. Üts viimätsiid juttõ oll’ täl ingläisi pihta tsihit. Et ei ollõv mi tan sukugi ingläsi kultuuriruumin. Tunnus nii. Päämine ütelüs ao kotsilõ säält ruumist om jo: time is money (aig om raha). Tuu tege kuiki närvilidses meid hoobis. Ruja bänd vast laulsõ tuu mõttõ lõpuni kah, et aig om raha ja tuud meil olõ-õi. Ütesõnaga pankrot paistus säält vasta.
Mõtli viil, et mis sääl Piiblin ao kotsilõ kirutas. Tull’ miilde õnnõ tuu, miä om õks matussidõ pääl ette loetu. Koguja raamadu kolmas päätükk nakkas tuu ao jutuga pääle ja ütles, et EGÄLE as’alõ om aig. Jo meil piätki tuud aigu sõs olõma, ku EGÄ asi aigu taht. Nüüd om tunnõ, et olõ kah metatasandilõ joudnu miis. Peris kimmäs tunnõ om. Piaaigu nigu savolanõ vai midagi säänest.
Et ma õks kitä taha lõppu Kalkuna Mari hääd alostust ja jõvva-i är imestä, et sääne nuur inemine, a mõtlõs joba elo põhiliidsi asju pääle. Olku meil kõigil säändsit häid mõttit egäs pääväs, tulku tuu jaos vai mol’uta!
Pulga Joel
