Ma näi enne suurõ sõa lõppu ärä nii sakslasõ ku veneläse. Sakslasõ sis, ku mu imä tsika pästen tuu ohvitseriga vägikaigast vedi. Õigõ pia peräst mõtsapaost kodu tulõkit leüdi mi poolõ tii veneläse.
Lauda takast nõlvast alla oll’ Piitre jõe perve pääl lapikõnõ lakõt, tasast maad. Sinnä säeti üles sõaväe supiküük. Üts kokapoiss haard’ mu lauda mant üskä. Ma rabõli ja rüüke vasta, aga suurõl inemisel om uma jõud. All supiköögi man tsusas’ tä mullõ taskudõ mitu valgõt tsukrutükkü, ja ma joosi sanna manu tagasi.
Naidõ ohvitser, kiä oll’ rahvusõlt tatarlanõ ja mu imäle uma naasõ-latsõ piltigi näüdäs’, küsse, kas soldani võiva mi põllu päält kardulid võtta. Siist hargnõs tõnõ lugu.
Mu müüblimeistrist esäl oll’ murõ ummi tüüriistu peräst: kohe noid käkki? Tä kaibsõ kolga tagumistõ otsa punkri, voodõrd’ tuu lavvasälgiga, kitsas käük vei jõeni. Punkri lae pääl oll’ luuk, tollõ pääl mättä otsan kasvi tsill’u kuusõkõnõ. Punkri iin, mi kardulipõllu otsan kasvi mitu vanna pedäjät. Punkrin olli kuivan ja varju all esä tüüriista.
Ütel pääväl oll’ karduliid võtma saadõt soldan püssa ola päält võtnu ja peräga vasta pedäjä tüvve koputanu. Sis joosnu mu imä manu ja nõudnu: mis teil sääl om? Imä läts’, näüdäs’ ja selet’ kõik ärä. Soldan jäi rahulõ.
Suuri inemiisi kokkuvõtõ: sõan jäie ellu nuu, kel oll’ õnnõ ja kiä mõisti esi kah kõkõ tähele panda. Püssäperäga vasta pedäjät koputõn oll’ kuulda määnegi helü, miä näüdäs’ tühjä kotust, ja hää taibuga sõduripoiss es lää umapääd asja uurma, tull’ ja küsse seletüst.
Ka mullõ olli esä ja imä kõvastõ opanu, et üttegi võõrast, kongi vedelävät asja ei tohe puttu, tulõ imä kutsu ja tälle näüdädä. Nii ma teigi, ku sanna lähkün valgõ liiva seest mängin määnsegi kõva asja leüdse. Tuu oll’ sinnä käkit esä vaadõrpass!
Arvakõ no ti, pai lugõja, mis riistapuu tuu oll’ ja misjaos toda pruugiti.
Hanimägi Heidi-Hele
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
