Püvvä ette kujota olokõrda: saat kokko tutvidõga, kinka päiv varrampa mõistlikku juttu kõnõlit, a jutu seen tulõ vällä, et nä ei mäletä eelmidse päävä sündmüisist inämb midägi. Nigu nä ei olõski tuu jutu man olnu. Mis viil hullõmp, nä omma esiki umma olõmist muutnu, nigu ei olõski inämb sama inemise. Sääne olokõrd või päähä tuvva mõttõ: kas mälo omma kaotanu mu ümbre olõva inemise vai om seo õnnõtus juhtunu mu hindäga?
Õkva sääne olokõrd trullu vallalõ Becketti Samueli tükün «Godot’d uutõn», mille om ilosahe võro kiilde pandnu Rahmani Jan ja lava pääle säädnü Tubina Taago. Navi külän Tammõ talon mängitu tükü man miildü mullõ, et mänguplats tugõsi häste tegevüst. Om jo küün kotus, kon kõkkõ või juhtu ja om juhtunu – nii armumist ku ka hindä ärtapmist. Kõrraldaja olli är tennü suurõ tüü ja näütlejide mäng oll’ väega hää.
Beckett kirot’ seo tükü 1952. aastal, ku täämbäidsi häti oll’ rassõ ette nätä. Tedä hinnäst ollõv segänü tuu, et tükk nii populaarsõs sai. Kimmähe om populaarsusõ üts põhjus tuun, et lugu pakk mõtlõmisainõt absurdsusõst huulmada. Tükün probleemest juttu ei tulõ, a noid lask ette kujota tunnõ, mis tegünes: om õkva ku luutusõlda olokõrd, kon oodõtas kedägi vai midägi, mis piäs tuuma probleemele lahendusõ.
Lavastusõn pakutas ütes päsemises vällä mäng. Kokko saava pääosalidsõ Estragon (Õunapuu Imre) ja Vladimir (Tagametsa Tarmo). Midägi as’alikku näil tetä ei olõ, a nä nakkasõ mängmä – kül kaapõ, küll mõistatuisiga. Mäng aja minemä hirmu ja luutusõlda olõki, mäng pand mõttõ tüüle.
Tõisi tegeläisi Pozzo (Trolla Agu) ja Lucky (McGinley Patrick) umavaihõlinõ läbikäümine tuu häste vällä võimusuhtõ. Võim and inemisele suurõ väe ja pall’o võimaluisi, a seoga käü kõgõ üten ka vastutus. Kumb periselt tõõsõst olõnõs, kas allpuul olõja ülevälpuul olõjast vai vastapite? Mis jääs võimutsõjast perrä, ku tõnõ puul är võtta?
Hellemb puul tükün om poiskõsõ (Rahmani Henn) ilmuminõ nigu eikoskilt. Kiä etendüst kaeman käve, tuu vast mäletäs kotust, ku Vladimir küsüs poisi käest Godot’ vällänägemise kotsilõ: «Kas hapõn om must vai helle?» Poiss ei vali vastust katõ variandsi siäst, a vastas mehele õkva silmä kaiõn uma tiidmise perrä: «Mu meelest om hoobis valgõ.» Seo olokõrd om jõvvulinõ: tukõv, ettearvamalda miis ja väiku poiskõnõ timä haardõn. Latsi tasus usku ja näide arvamist kullõlda. Julgõ esitüs egäl juhul Rahmani Hennult.
Seon koroona-keerolidsõn olokõrran ei tiiä kiäki täpsele, midä meile süküs ja talv toova, omma õnnõ arvamisõ. Tüküst luutust otsõn: ei tohe unõhta, et väe ja võimuga ei saa midägi, et egäl inemisel om vastutus, ka hindä alalõhoitmisõ iist. Ja tasus kullõlda noid, kiä periselt kah otsva lahenduisi ja andva luutust.
Tutva naasõ naabriküläst ütlivä etendüse vaheaol, et seo tükk om nigu kildamäng, mille panõt tükü viisi kokko. Nii omgi. Pääle etendüst kõndsõmi autidõ mano ja sõitsõmi suvõõdakuhe. Samal aol mõttõmängu mängen ja järeldüisini jõudõn: ku Godot (Jummal, kellega omma tiatrikriitiku Godot’d võrrõlnu) om inemiisi hellemb puul, sõs seod puult hoitõn piäs meil kõgõ luutust olõma.
Aitüma hää mängu iist!
Kärgenbergi Helina
Lucky (McGinley Patrick) ja Pozzo (Trolla Agu) suhtõ pakva mõttõainõst nii Estragonilõ (Õunapuu Imre) ja Vladimirilõ (Tagametsa Tarmo) ku ka kaejilõ. Solovjevi Heleni pilt
