Ilmaga om meil ütest tüküst tegemist ja juttu taast alasi küländ. Harva külh, ku ilma kitetäs, õks om medägi vähä vai iiba. Tinava-aastast suvvõ tulõtõdas vast viil joulu aigu miilde: nii pikkä kumba ja kuiva näet siihn õks harva.

Aga hää oll’ tähele panda, et tuu, kiä säält kostki ülhest lämmind ja vehma, põuda ja rässä ja muud säänest jaga, tund õks rahvakallendrit kah. Kahju külh, aga parembadõ ku mi esi. Ku keväjelt paastumaarjapääväl tutvõilõ naiste­rahvõilõ kiruti, et kaege no henele õdagus verevät juuki, sis sai naide vastustõst arru, et ega naa es taipa külh, minkperäst õkva tuul pääväl. No mis tetä, hää, kui märdi- ja katripäiv meelen püüsüs. Aga ilmavana tiidse, et 20. juulil om eeliapäiv ja sis tulõ kuumust maha käändä. Setumaal usutaski, et õkva tuu päiv poolitas suvõ ja tulõ jahedamp aig, ku tsuklõmisõvesi kah ennembi jahus, ku lämmäbäs lätt. Nakatas jo villä võtma, muu aiakraam sünnüs ka süv­vä ja mõni asi taht pendre päält ärä korjamist. Mujalpuul Eestin om jahedama ao tähtpääväs jakabipäiv, 25. juuli. A tinavaasta oll’ tuu kuupäävä ümbregi viil peris kumb ilm.

Mul om meelen, ku vanaimä kiild’ jõkkõ tsuklõma minekit, et kohes mi tüki, jakap visas’ jo külmä kivi vette. Latsi ai tuu jutt naarma, selle et vesi naksi enämbüisi peräst jaani lämmäbäs minemägi ja kõgõ kummõmb oll’ ilm tõnõkõrd augustin, aga muiduki, üü nakasõ õks juuli lõpust pümmembäs külh minemä ja tõnõ­kõrd om jahe kah. Ja õhul om tõnõ lõhn, mea veidü nigu süküst miilde tulõtas.

No saat üldä, mis aiamaal ja mõtsan kasvi ja medä om veidü. Ja tulõ õks vällä, et mi tüki tõnõkõrd as’anda hädäldämä ja murõt ette lainus võtma. No kõkõ aiakraami muiduki pall’u ei olõ ja poolõ juulini es lövvä õigõdõ siini, aga tuu ütlämine pedä paika, et ega mõts tühi ei olõ. Kas oll’ mõtõt jo peräst jaani mustikõid otsma nakada ja ikkõ, et vähä ja tsill’ukõsõ. No vähämb külh om ku muidu, aga marja tahtva õmõta kassu, ku päälegi põuast aigu nii pall’u oll’. Pedi matsimõistusõ, meda mi hennel arvami tublistõ olõvat, kokku võtma ja kaema kuu aigu ildamb, konh om mõts madalamba kotsi pääl. Marju om vähämb, aga ilma ei jää ja vääga piinü ka ei olõ. Niisama oll’ murakõidõga. Katõ peoga kokku es aja, aga kiä hoolõga ümbre kai, tuu mõnõ purgikõsõ moosi õks sai. Ei pea ju olõma kõkõ alasi pangõ kaupa.

Kotun mõnõ pendre man ja kilemajan saat arru, et mõnõlõ taimõkõsõlõ on lämmi tähtsämb ku vesi. Muiduki tull’ naid valla kah ja pedi murõtama, kas kõkõ jovvat, aga tuu om teedä, et ku meil taivast pall’u vett tulõ, sis tükis jahe kah olõma ja tommati-kurgi säänest ilma ei taha.

Põra tükis juhtuma nii, et ku aiamaalõ lähät, sis om anumõid veidü üten. Kiä sis tulõ tuu pääle, et üte üüga om pangitäüs tomatid punatsõs lännü ja väikese pendre päält vahisõ kümne kurgi vasta, mõnõ suurõ nigu eläje.

Marjapuhmõl ei olõ ka hätä medägi, olkõ noh, et keväjelt olli üükülmä ja aida tegüsi egasugutsõid söödikuid. Ku no tutvõidõga juttu ajat, sis jääs enämbüisi kõrva, et kiä taa kraami kõik no ärä süü ja talvõs purki pand. Murõt meil jah puudus ei tulõ. Kiä kauplõs tõisi hõrakõid korjama, selle et imelik om nii pall’und tsirkõ süvvä jättä, ku vahepääl puhmõ naide iist kinni katõtus sai. Ja ku mõnõ tutva puult läbi astut, sis peat hoolõga autu ussõ ja luugi kinni hoitma, muidu sokutõdas sullõ sinna mõni ilmadu jämme suvikürvits, ku sul nä esiki kotun laiali jagamalda omma, ja mine tiiä, medä viil.

Süümi no, panõmi purki ja jagami nuile, kel ei olõ. Ja kitämi egaüts tuud, kink sisse usus.

Nõlvaku Kaie