Mi ollimi latsõn naabritütrikuga nigu sukk ja saabas. Ütskõrd teimi valmis üte salahadsõ plaani. Ollimi sis vast 12- vai 13aastadsõ. Hindä meelest jo peris suurõ.
Egä puulpäävä oll’ üle terve Suu ja Jaama, Kubijast ja Kosõst kõnõlamalda kuulda väega kõvva ja ilosat muusikat. Kubija mõtsa künkä otsa inne Suvorovi uulitsat (parhilla Laanõ uulits) olliva soldani ehitänü tandsmisplatsi. Tuu oll’gi soldanidõ ja ohvitsiire jaos, et ku nä nädälidsest desurstvast pässivä, sis võisõva puulpäävä õdaku tandsma minnä. Sinnä käve kokko päämidselt vinne kiilt kõnõlõva liinanoorigu. Himo tuud salahast kotus uma silmäga nätä oll’ meil naabritütrikuga kah kistumalda suur.
Vanõmba olli meile egäsugudsõ õdagudsõ ümbrehulkmisõ jäl är kiildnü, selle et üle raudtii oll’ suur sõaväeosa. Mine noid soldaniid tiiä!
Oll’ suur suvi ja naabritütrik tull’ mu poolõ. Mõtlimi kuun vällä salaplaani. Teimi õdagu, nigu makassi sängün. Imä kai viil üle ussõ, kas kõik om kõrran. Sis tulli ma teki alt vällä, kohendi patja ja tekki inemise vassongi muudu. Ronisi aknõst vällä ja jäti tuu valla, et olõs hää tagasi tarrõ tulla.
Tandsuplatsi ümbre oll’ ehitet väiku aiakõnõ. Nuu, kes es tandsi, vahtsõva lippe vahelt. Tuuperäst vist nakas’ki rahvas tuud kotust eläjäaias kutsma. Suurõ ja valgõ tulõ näütsi valgust. Platsi pääl oll’ pall’o vormirõivih miihi liinanoorikidõga tandsman.
Mi hiilsemi puhmõ vahelt ligembäle, et iks kõkkõ ilosalõ nätä. Kaimi nigu spiooni. Välän oll’ jo pümme ja meil tull’ lõpus iks hirm naha vahelõ, teimi vehkat. Latsõ es tohe jo sääl kävvü. Ku joba suurõ tii pääl ollimi, hingässimi kergembält ja naksimi rahulikumbalt kodo poolõ astma. Vähembält ollimi nüüd är nännü tuu salahadsõ kotusõ, millest nii pall’o kõnõldi ja kost egä puulpäävä ilosat muusikat kostu.
Tõsõl pääväl kõnõli ma iks imäle kah, kuimuudu ma kotost är käve. Imä es olõki kuri, selle et ma es olõ kunagi varõmb pättüst tennü.
Linde Astrid
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
