Egä aasta põimukuu lõpun om üts ja sama lugu: suvi saa läbi ja kooliaig jõud kätte. Noin perrin, kon om koolinkäüjit latsi, tähendäs tuu küländ suuri muutuisi: tulõ naada rehkendämä kelläaigõga ja huvitsõõrõga ja…

Mi perrel om tegünü kommõ lõpõta suvõaig üte Läti-reisiga. Nii sõidimi ka timahava 20. põimukuul 500 verstä Lätit pite. Paprõmajandust oll’ Lätti sõitmisõs inämb: pidi tegemä deklaratsiooni, et olõt uma pritsi kätte saanu, ja tagasi tullõn piirivalvja kai tuud kah. Lätti minnen pandsõ Eesti piirivalvja jäl autojuhi puhkma ja küsse juhilupa.

Lätläse tundu olõvat taa viirusõ vasta tsipa pelglikumba: poodin pidi mask iin olõma ja söögikotussõhe es lasta sisse, pidi välälavva pääl süümä. A muido paistu elo iks säänesama nigu mi maal. Õnnõ autojuhi kupatasõ hirmsambalõ ja tii omma mitmõl puul hulga laonumba ku meil.

Nii et timahavanõ välämaareis om no sälä takan ja suvi läbi. Tulõ hinnäst vahtsõst tüü- ja koolilainõ pääle säädi. Iinuutva nädäli hiidütäse tsipa, a hinnäst tulõ trüüsti vanasõnaga, et miä peris är ei tapa, tege tugõvambas.

Kinnä vahtsõt kooliaastat kõigilõ ja hääd harinõmist vahtsõ elokõrraldusõga!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja