Seo kevväi trehvsi ma hulga kalmuaian käümä. Mu esäl-imäl oll’ 80. pulma-aastapäiv, imäl viil ka 100. sünnüaastapäiv. Ku omma säändse tähtsä päävä, käü iks tuu paiga pääl, kon om kivikene ja näide nime ja kuupäävä tuu kivi pääl.

A mu jaos ei olõ surnuaian käümine õnnõ vanõmbidõ haudu pääl käümine. Harilikult ma kõnni viil häste pall’o sääl ümbre. Et tuu om mi kodosurnuaid, sis mu jaos om kõgõ väega põnnõv löüdä tutvit inemiisi. Käü, mõtlõ tuu inemise pääle: kiä tä oll’, kuis tä elli, midä tegi, mis juttu kõnõl’. Iks tulõ miilde, kiä sepikua man kõnõl’ umist tegemiisist vai kiä mullõ edimädse püksi ummõl’. Tulõ miilde, kon pakuti küllä minnen hernesuppi vai mõnda muud hääd asja hamba ala. Vai kon oll’ suurõmb uibuaid ja makõmba ubina. Ku ma tuud kõkkõ niimuudu surnuaida pite kävven näe ja noidõ inemiisi pääle mõtlõ, tege tuu hinge seest lämmäs.

Ku käve ütskõrd Tal’nan sõaväekalmistu pääl, näi sääl hulga ütesugumaidsi plaatõ. Kõigi plaatõ pääl oll’ kirän siistilmast minemise aig: 1941, 1942 vai 1943. Sünnükuupäivi perrä oll’ lihtsä vällä rehkendä, et sinnä matõtuil es olõ elo pikemb ku 17–21 aastat.

Sääne asi pand mõtlõma, ku lühkü om mi aig tan ilman. Ja jälleki om küsümüs, kuis mi taad aigu tarvitami vai kuis meid sunnitas taad aigu tarvitama. Ku mõtõlda noidõ nuuri miihi pääle, kiä sääl plaatõ all puhkasõ, saa õkva selges, et sääl om olnu pall’o kurjust, mille peräst noorõ inemise omma pidänü siistilmast nii varra är minemä. Ja ku pall’o om jäänü tuu kurjusõ peräst elosid elämädä.

Säändsit mõttit mõtõldõn jõvva ma hindä seen egä kõrd järeldüse mano, et kedägi tan ilman ei tohe vihada. Kõkkõ tulõ tan ilman kaia läbi armastusõ. Ja olla õnnõlik, et naa inemise omma siiä ilma sündünü ja näile om antu aig elämises.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.