Mol’oraamatun vällä kuulutõt viinamarju korjamisõ talos Võromaal Kärgula külän Veinimäe mar’aaian meelüt’ minevä nädäli pühäpäävä hummogu kotost vällä 60–70 inemist.

Kiä mõtõl’, et pand ettevõtmisõlõ ola ala viil varatsõl lõunaaol, tuu sai käärega õnnõ tühält trenni tetä: kõik saak oll’ tuus aos joba kastõ seen. A esiki nuu, kellel kiletunnõlidõ seen kasuvidõ mar’akasvõ külest inämb tsaukagi lõigata es olõ, saiva talgusuppi ja kogoni kohvi koogiga, kõnõlõmalda marju ja Veinimäe talo juukõ mekmisest.

Veinimäe mar’aaia peremiis Šarini Roman vastas’ lahkõlõ kõigi huviliidsi küsümüisile ja andsõ suuvjilõ näponäütit. Timä meelest võinu Võromaal säändside kuntõ pääl, kon muu aia- vai põllukraam närbelemä jääs, tetä katsõt viinamarju kasvatamisõga. Umma seo aastaga saaki tä hääs kül es hinda: ilmaolo olli säändse, et mar’a tüksevä lahki minemä. Siski jõud timahavanõ saak arvada 1500–2000 veinipudõlihe, miä kandva nimme «Sulbi punane». Ku suurõmba mõttõ teos saava, sais viinamar’aaia kõrval mõnõ ao peräst ka veinimaja, nigu nä mar’aaidu man üle ilma küläliidsi vasta võtva ja kostitasõ.

Inemise tahtva väega värskin õhun tüüd tetä, ka umast vabast aost ja massulda. Tulõ õnnõ löüdä köütvä tüü. Või-olla et kardokavõtutalossidõ asõmõl saami edespite perre, sõpru ja tutvidõga kokko viinamarju korjamisõ talossõl.

Kabuna Kaile

Pääväpaistõst ja mar’aampsust tundva häädmiilt Osola külä naasõ Soonõ Maret ja Kerge Ene. Kabuna Kaile pilt