Oll’ 1961. aasta rehekuu neläs päiv. Ma olli saanu nätäl tagasi 20aastadsõs ja alustanu tuu süküs pääle keskkooli lõpõtamist umma tõist tüüaastat kerigukoolin (Võro 1. 8-klassilinõ kuul). Oppajidõ ruumin oll’ saina pääl direktri nõvvõ: noil, kel käümäldä, röntgenin är kävvü ja sanitaarraamat kõrda aia.
Röntgenikabinet oll’ Leegeni (parhilla Karja) uulitsan tiisikusõravila majan. Pümmen ruumin kiiriga läbi valgustadõn uursõva minnu röntgenoloog Kume Enn ja pääarst Kongo Erich. Näide jutt oll’ tasanõ, a ma sai arvu, et midägi om kõrrast är. Tull’ vällä, et mul om kopsun plekk. Tiisikus! Kost ma taa tõvõ üles korssi, vot ei tiiäki. Tiisikust oll’ pall’o edimädse ja tõõsõ ilmasõa vahel ja pääle tõist suurt sõta. Haigusõ tekütäjä või terve inemise kihän olla aastakümnit ja vallalõ päses tä sis, ku pisiläsele omma hää tingimusõ luudu. Haigusõ tekütäjät kutsutas Kochi kepikeses, selle et timä löüdse säksä arst Robert Koch 1882. aastal. Ma olõ sõaaignõ lats, üles kasunu vaesusõn. Arvada oll’ mu saatus sääne.
Perän kullõl’ tohtri minno ja küsse mu hindätundmisõ kotsilõ. Ütli, et kõvva köhhä ei olõ, õnnõ väsümüs ja õdagunõ väiku palavik. Kongo trüüstse minno: «Kopsupilt ei olõ sukugi nii halv. Rohtõga and asja paranda. Aigu lätt külh pall’o.»
Pääle kolmõ kuud Võro tiisikusõravila latsiosakunnan (suurõn majan oll’ remont) sai tuusigu Tartu sanatooriummi. Niipall’o viil, et kõrra löüti mul Võro dispansõrin kah pisiläse. Õnnõs ütsainus kõrd.
Oll’ 1962. aasta vahtsõaastakuu tõõnõ päiv, ku ma liinaliinibussiga sõidi sanatooriummi Tartu veeren. Tiidse, et mu elo lätt sääl edesi tõistsugumadsõn keskkunnan ja tõisi riiglide perrä.
Tartu sanatooriumin elli ravialudsõ katõn majan. Suurõn valgõn kivimajan olli pääle palatidõ röntgen ja muu protsõduurõs tarviligu ruumi, all ka söögisaal, a tõõsõ kõrra pääl tandsiti, näüdäti kinofilme ja kõrraldõdi muud meelelahutust. Trepist üles minnen olli koroonalavva, kon kõgõ löüdü mängjit ja päältkaejit. Tõõnõ, väikumb maja oll’ erälde ja naisi perält. Sääl üten suurõmban palatin elli ma tuusiguao lõpuni.
Üts mälehtüs püsüs kistumalda meelen. Suurõn majan oll’ tandsuõdak. Tulli liinast, arvada et hüppelt – nii kutsuti sanatooriumist ilma lubalda välän käümist. Tei paar tandsu ja naksi läbi pargi naisimajja minemä. Tandsusaali vallalidsõst aknõst kandu mu kõrvu läbi lämmä keväjäõdagu Pärgi Jüri laul «Rooma kitarr». Tundsõ, kuis kodoigätsüs täütse mu hinge…
Kodo ma sai õigõ pia, a sanatooriummi tull’ edaspite viil minnä. Pääle Tartut olli katõl suvõl Pühäjärvel, kõgõ pikembält – katõssa kuud – Saarõmaal Sõmõral, katõl kõrral Taagõperän. Sääl lossin oll’ 1922. aastal luud Eesti edimäne riiklik sanatoorium tiisikusõ tohtõrdamisõs. Mu aig mahtu ütetõisku aasta sisse. Ravvi tugõsi kõrralik süük, värski õhk ja illus luudus. Kõvva oll’ är keelet alkoholi tarvitaminõ, essüjät uutsõ taasperi tuusik vai välläviskaminõ.
Mälehtüisi ku lehti puun
Mälehtüse omma ku lehe puun, mis sügüse maaha satasõ. Üten mälehtäjidega võiva näide mälehtüse kah kaoma minnä. Kõkkõ nigunii ei jõvva, allpuul om väiku valik.
Kuis mi kolmõkõisi – balletitandsja Areni Väino, põra tunnõt ku «Õnnõ 13» Kristjan, ma ja üts vinne poiss – ravivõimlõmisõn Pühäjärve sanatooriumi tiiratu piten joosimi ja karglimi. Tõõnõ vahtsõnõ asi oll’ tüüravi, mis läts’ edimäst kõrda käüki, ku Tartun olli, ja suurt uudist – kopsuhaigõ parki kraamman – oll’ üles võtma tulnu Edasi piltnik. Õigõ tüüravi jäi mul Sõmõralõ, kon ma piaaigu terve sanatooriumiao kanni uma ravikorpusõ rahvalõ posti. Muidoki massulda.
Tartun võisõmi Vanõmuisõn kävvü, tuud võimalust pruuksõ ma kimmäle. Ülepää tei tuud, midä mõistsõ vai mis hindäle huvvi paksõ. Tei sainalehte, Sõmõral kõrraldi Kolla Ilmi luulõ-õdagu ja keväjä vastavõtmisõ üritüse. Mulkõ iinkujul teimi Taagõperän võrokõisi kokkutulõgi ja saimi umakeskin parõmbidõ tutvas.
Hinnan oll’ esitegemine. Pühäjärvel teimiki näütemängu. Tükü päälkiri oll’ «Õhtu pargis». Ma pidi olõma lihtsä hingega maatütrik, kedä liinapoiss mesitside sõnnuga meelütäs. Perän edimäst kokkosaamist ütel’ kultuurnik Loora, et vällätulõk tüküga om pia, nii et har’utagu mi esi kah. Lätsimi järve viirde, et löüdä kotus, kon rolli oppi. Mu lavaseldsiline arvas’, et jääs niisama miilde. Tä oll’ maapoiss Läänemaalt, kellel sälätakan kopsulõikus. Ma, kah vastapiten umalõ osalõ, liinatütrik. Mängsemi vana pargivahi ja õdagu pargist läbi käüvä seltskunna luku uman sanatooriumin ja Lustiveren. Sis es mõista viil mõtõlda tuu pääle, et taa romantilinõ roll saa mullõ saatuslikus.
Tohtri Kongol oll’ õigus. Aigu läts’, a tiisikusõst sai ma vallalõ. Kurb muidoki, et ilusa nuurusõ-aasta kullu haigusõga maadõldõn. Oll’ hirmu ja silmävett. A ei olõ halva ilma hääldä. Mul om pere, pall’u häid sõpru-tutvit ni olnu meeleperäne tüü aolehen. Tõõnõpuul, iks tuusama maapoiss Läänemaalt, om mu kõrval truilt olnu 53 aastat. Üten olõmi vanas saanu, latsõ suurõs kasvatanu, tütretütrest tunnõmi rõõmu. Elämi viil – niikavva ku päivi om antu!
Jutt esi om mälehtüse mälehtüs, selle et tiisikusõravi om põh’aligult ümbre kõrraldõt. Vana haigõ kaosõ iist, vahtsit tulõ veidü pääle. Jäänü omma mõnõ haigõmaja ja kopsuarsti vastavõtu.
Valpri Liina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
