Ku aastakümneid tagasi koolilats sai oltus, tull’ koolipäävä lõpul sidekontorist kah läbi minnä. Sääl olli esikun numbridega kasti ja ütest sääntsest sai kätte tellit lehe ja tõnõkõrd ka mõnõ kirja.
«Sa posti õks kaije?» küüsti kotun, ku vaivalt tarõussõst sisse sai. Ja ku olli tuu käügi unõtanu, pedi enne õdagut uvvõstõ sidekontoride minemä. Tuu liht vai mõni päiv ka paar tükkü oll’ maru tähtis asi, olkõ no, et alasi säält pall’u lukõ es olõ. Ja niisama saisma tuu papõr kah enämbüisi es jää, kulusi siiä ja sinnä, pliidi ala ja majapedämise kõgõ vähämbäde majja…
Aga no võtat hommugu kotun postkasti vallalõ ja unik paksu värvilist papõrd satas sullõ säält vasta, olkõ külh, et nädälin tulõ ennegi üts tellit leht. Enämbüisi sordit säälsaman esikun ärä, medä om mõtõt tarrõ vetä, medä ei. Ülearutsõ kraami viit kõrraga maja otsa makulatuurikasti ja pea kõik tuu, medä tarõn veidü kaet, lätt perän sinnäsamma.
Kõnõlgu mi rohepüürdest vai loodusõ hoitmisest, panku lille asõmõl kesk liina kardul maha vai lasku maltsal ja nõgõssõil siin ja sääl võimust võtta, õks nüsimi läbi tuudsamma ossa, mille pääl esi istumi. Imelik, et nuu firma, kiä naid pähämäärmise paprõid saatva, ei ole ka viil arru saanu, et medä sakõmbast naid trükitäs ja rahvalõ saadõtas, tuud vähämb inemise naid kaesõ, kraami ostmisest kõnõlamalda. Esiki söögipoodi ei ole taibanu, et ku reklaam odavast kraamist ütest tüküst tulõ, ei olõ taa enämb ostjalõ määnegi erinummõr.
Suurõ, üle ilma umma kaupa pakva firma omma sääntse huu sisse saanu, et säält kõlistõdas pea ega nätäl, aga saadõtas õks viil kirju kah, ilusan kõva paprõga kuväärin, värviliitsi läikpapõrdõ pääl, omanigu naarunäoga pilt ega kõrd manu pant. Hoidku külh! Ei tiiki ammu enämb vallalõ, tõmbat katski ja panõt paprõkasti, olkõ no, et vahel tunnus, et kraam, mille pääle ta makus jutt om trükit, ei olõki enam peris papõr, enämb nigu plast…
Üts korgõn iän professor tulõtas õks vahel miilde, kuis ta umal aol, müts peon, liiduvabariigi pääliinan ja kauõmbangi õpikuide trükki andmises papõrd pallõman käve. Luba anti enämbüisi kõgõ kehvema kraami jaos. Nüüd om kõik kotusõ täüs klantsi ja mitmavärvilist, minka tuld ka alusta ei saa ja mea ei kõdunõ ega mädänemä ei lähä. Ja mi mugu hoiami loodust!
Üts asi om põra häste: et naa valimise läbi saie! Tuud vali-minnu-kraami es mõista ka enämb kohegi panda. Küll tull’ postkasti pilte ja kallendrid, seitungiid ja brošüüre. Mõnõst poliitikadõ himustajast oll’ õkva mitu värvilist pilti, ütsindä ja perekonnaga ja parteisõpruga, üte ja tõsõ külle päält, kõik erälde lehti pääl, ega päivgi õks mõni uus.
Egan majapedämisen ei olõ tuud makulatuurikasti kah lähkün võtta, ja ku pliidi ala ega ahju ka ei sünnü, sis om hädä külh. Juhtu kuuldma, kuis üts tarkpää tõsõlõ poodi takan ütel’, et naa pildi ja jutu võisõ olla trükit tuu pehme paprõ pääle, meda poodin rullõ viisi kalli raha iist müvväs. Olõs, kohe tarvita, ja tuu olõs üts õigõ roheline tegu!
Nõlvaku Kaie
