Kuna sa perämäne kõrd mõnõ kirä sait? Vai e-kirä, kon as’aliku jutu asõmõl mõni elolinõ lugu.

Mu seo nädäli alostus sai õigõ huu sisse kiräga sõbra käest:

Hiiretips, vana tsiga, oll’ seokõrd mu kompvegi är söönü, rõibõ! Kapi ussõklaas oll’ tsipa irvakilõ jäänü. Kompvegipaprit videles egäl puul, osajago lögädse. Mõnõ kompvegi olli alkoholiga kah, noist om mul esieränis hallõ.

Tsipa and lohutust, et ka kunagi Petserist ostõtu rotikihvtipakk, miä aastak otsa nukan videli, om vallalõ tettü ja tühäs süüdü. A tiiä ei midägi. Suvõl oll’ tsipa katskinõ Põltsamaa sinep tävveste vallalõ kistu ja puhtas süüdü. Seo elläi süü midägi tundmalda kõkkõ, esiki juustu! Tutva ütel’, et näil olli jüräjä eläjä saeketi õlli söönü. Ei tiiä, ku hummogu heräne, kas käe-jala omma otsan, nõna-kõrva külen?

Niimuudu, huu ja lustiga naas’ mu nätäl pääle. Pümmel aol om säänestsorti kiri suur trüüst ja valgusõkiir. Pümmel aol om inemiisil ka tsipa inämb aigu kirju kirota ja lukõ, kirotõdu ni loetu pääle pikembält märki ja tuust rõõmu tunda.

Ahjah, Uma Lehe jutuvõistlus käü kah viil perämäidsi päivi. Nii et ku mõnõl kirotajal om uma lugu saatmalda, sis saa tuud viil kooni 22. märdikuu pääväni tetä. Hää jutt ei rõõmusta õnnõ toimõndajat, a pakk ka lugõjilõ ärtundmist, trüüsti ja rõõmu.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja