Ja omgi käen taa aastaga perämäne kuu. Edimädses jouluuutmisõ pühäpääväs tull’ maaha illos valgõ lumi.
Käve, seerigu jalan, värski lumõ seen murru müüdä ja vali vii segumassinast vällä. Es olõki jõudnu viil peris är külmädä vesi sinnä sisse. Ega ma muidu ei olõs tuud massinat putnugi, a sõbõr tull’ tedä lainama. Hää, et tull’, muido olõs vast perädü ijätükk terves talvõs massina sisse jäänü. Võiolla et olõs massin lahkigi külmänü.
Inemiisil om jälleki kipõ aig. Inne suurt külmä, inne aasta lõppu tulõ jo viil hulga asjo kõrda aia ja hulk tegemädä töid är tetä. Nigu mu sõbralgi, kiä edimädsel advendil maja ette kiviplatsi valama läts’. Inemise pingutasõ viil, nigu sutva, a joba om kõigil hengen luutus, et pia tulõva pühi, aig, ku tsipakõsõ puhada ja hindä sisse kogonõnut tossu vällä laskõ saa.
A ma tunnõ, kuis mu ventiil tsisises joba. Ei mäletägi säänest aastat, ku taa pühhi uutminõ nii suur olõs olnu. Looda, et saa seo kuu tetä poolõ veidemb tüüd ku hariligult. Näüs no, kuimuudu taa as’aga periselt lätt.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
