Olkõ no, et talv kallendri perrä mõni päiv enne jõulu nakas, seod kuud õks kiäki enamb sügüses ei pea.
Tuust, määne süküs tulla või, nakatas ega aasta kõnõlama-kirutama jo sis, ku paluka viil õigõt värvi võttunu ei olõ ja vint hoolega hõikas, et siist mõtsast… Nii oll’ tinavaasta kah ja nii om ega astaaoga, et olõs nigu teedä tahtunu, mea tulõ. Ja om hää miil, kui ilusat ja lämmind kuulutõdas.
Vint om külh enämbüisi alasi virk laulma, keväje vara alustas ja viimätseide mustikõidõ aigu jääs vagatsõmbas, aga käo jutul peat kõrva pääl hoitma: paistus, et ta tiid enämb ku tõsõ tsirgu. Ku kägu kaugõ kuuk, sis võit aiakraami peris kimmäde kauõmbas pendrede jätta ja ubinõid, mea maha ei olõ sadanu, ei pea kah aigsõst maha kakma. Esiasi muiduki, et tsirgõl om ull kommõ tuu asõmal, et üts upin ärä süvvä ja sis tõnõ ette võtta, egast ütest mõni nokatäüs haarda. Nii saava kõik tsurgitus ja peräkõrd ei olõ hennel suurt medägi korviga sahvride tuua.
Kägu om mõni aasta viil annõpääval kuuknu ja om vääga meelen, et sis sai viil septembri lõpun järve käütüs. Tinavaasta taad nii ilda es kuulõ, aga tublistõ mitu nädädlit peräst jaani külh.
Tsuklõma es taha septembrin enämb vääga minnä, selle et vahepääl oll’ ilm õigõ hõel ollu. 11. ja 12. septembril oll’ külh jälle nigu suvi, a vesi oll’ maha jahtunu ja nii jäi. Kuldnokõl es olõ kah kipõd kohegi kauõmbadõ linnada, leie pihlakõidõ otsan päävä käen säänest laata, et tõisi tsirkõ es kuulõki. Marjust naa es hooli, puu olli nuid täüs ja omma mitmal puul viil põra kah.
Nigu sügüsene pööripäiv ärä oll’, nii tull’ tuu vannu naisi suvi, medä mõni nakas jo enne pööripäivä vällä hõikma. Tükitäs unõtama, et lämmeide, pääväpaistõga päivi kohta üldäs nii pall’u ildamb, enämbüisi oktoobrin.
Ja tulligi sääntse ilma septembri lõpul ja oktoobrin, et kae ja imetele! Halla oll’ harvalt ja mitu aigu nii jaokaupa, et korõmba perve pääl oll’ hain ainult veidü likõ, mõni samm allpuul lakõ pääl, konh puid ja puhmõ kaitsman es olõ, maa peris valgõ. Nii jäie ildatsõmba lilli imeligult pikalt häitsemä, mõni floks es talda viil septembringi lõpõta ja kannikõsõ löüse, et nail ei olõ ka medägi pellädä, aije siin ja sääl mõnõ häitsmekese vallalõ.
Kesk oktoobrit tull’ peris kõva torm, aga kuu lõpun oll’ jälleki 14–15 kraati lämmind. Virk kurõmarjakorjaja oll’ kõgõ valgõ ao jälle suu pääl ja ütel’ telehvoni, et taa om spaan. Peris õigõ: konh om viil paremb puhada ku tuulõvar’un päävä käen, konh kiäki ei sekä ega ei larma! Õhk om nii värske, et võtt hingamise imeligus, ja õdagult võit kotun sanna minnä, sääl om vett kimmäde enämb ku seerikun, minka päivält kogõmada sügäväde kraavi sai astutus!
Sügüsese astrõ, nuu ilusa korgõ lilli, medä no pall’u värve olõman om, häitsi viil novvembri algusõn, pea märdipääväni. 6. novvembril oll’ Mõnistõ kandin peris kõva pikne ja veidü tull’ vehma vahele rässä kah, aga ku suvõl lätt sääntse pääle külmas, sis nädäli peräst oll’ ilm jälle pea nigu suvõl.
Aian es taha tüü otsa saia: ku ei sata ja lummõ maal ei olõ, sis lövvät ossõ lõiku ja puiega toimõta. Ennegi pümme tull’ ruttu pääle. Nii olõs võinu jo keväjeni vällän kobista, aga nätäl enne kadripäivä naksi ilm näütämä, et lõunamaad mi nulgakõsõst õks ei saa.
Tull’ järest enämb tuu pääle mõtõlda, mea ahju ja pliidi ala panõt ja määndse saapa ja autukummi nilbõt ei pelgä.
Kuusõ omma käbisid täüs ja pehlaka marju. Ei tiiä, määnest talvõ naa näütäse? Targa käo käest ei saa küüssü, tuu om põra kauõn…
Nõlvaku Kaie
Lillihernes es saa viil enne märdipäivä arru, et tulõs talvõ uutma nakada. Nõlvaku Kaie pilt
