Säinasti Ene om Orava koolin oppaja. Tä oppas aoluku ja keemiät, seo aasta naas’ tä ka 1.–3. klassi latsilõ võro kiilt oppama. Ku võro keele iistkõnõlõja Padari Ivari kuulut’ minevä aasta jõulukuun vällä jõululuulõtuisi konkursi, saat’ Ene sinnä pundikõsõ ummi luulõtuisi. Juhtu nii, et hindamiskogo meelest oll’ üts noist pääpreemiät väärt ja Ene sai inne jõulu avvohinnas puul tsika.

«Ku Ivari mullõ helist’, et mul om tsiga saia, sis edimäne mõtõ oll’, et ma häämeelega annasi taa kellelegi, kellel olõs võiolla rohkõmb tsika vaia: näütüses määndselegi suurõlõ perrele,» seletäs Ene edimäst hiitümist. «A perän, ku Ivari vahtsõst helist’, sis mi iks mõtlimi, et täämbädse päävä noorõ mõista-i tsiakerega midägi pääle naada. Tull’ iks hindäl tuu tsia-asi ette võtta.»

Tõõnõ hiitümine tull’ Enel sis, ku tsiga tälle kätte tuudi. «Igäväne suur tsiga kah oll’: pikemb ku ma.» Hiitümiisist üle saanu, naas’ Ene tsika puutma. «Paar tunnikõist läts’, et är puuta. Ega olõ-i riistu kah inämb, ei mäletägi, kuna meil viimäte tsiga oll’. Sis oll’ kõik käeperi olõman, väidse ja kirvõ. A nüüd oll’ joba tuu mõtlõminõ, kuis saia parra jupi ja kuis luu är rako. Mõtlõminõ võtsõ iks paar tunni aigu, inne ku julksimi tsiakerele mano minnä. Ja sortmisõs läts’ kah paar tunnikõist, et mis nüüd jõulus ja mis vahtsõs aastas ja mis viil edesi,» seletäs Ene.

Tsiga sai siski är poodõtus, tuust jõulusüüke tettüs ja sugulaisilõ kah jaetus. Ja osa lihha om siiämaalõ alalõ. «Õnnõs om sääne külm talv, et olõ-i hukka lännü, saa kõrrast võtta. Vanastõ oll’ nii, et ku kõrraga är es jõvva süvvä, sis panti jo perämäne ots suula. Ma seod viil suula ei olõ pandnu, a võiolla tulõ toda ka tetä,» kõnõlõs Säinasti Ene.

Ene om luulõtuisi kirotanu vast perämäne kümme aastat. Uma luulõtusõ kirotas tä iks võro keelen ja om ka varrampa kitmist saanu: 2014. aastagal võitsõ tä Hendrik Adamsoni murdõluulõpreemiä. «Hää mitu aastat olõ ma tennü jõulu aigu salmõ, midä kaardi pääle kirota. Selle omma mu jõululuulõtusõ lühkü, et mahussi kaardi pääle är,» seletäs tä.

Timahava juhtu nii, et jõulukuu alostusõn otsõ Ene vällä ummi varatsõmpi jõulusalmõ, midä Oravil vanõmbidõ inemiisi jõulupidol ette lukõ. «Otsõ nuu luulõtusõ vällä ja panni kokko. Ku olli tuu tüü valmis saanu, tull’gi postkasti kiri, et om sääne jõulusalmõ konkurss. Sis ma õkva hurraaga tuusama päiv saadi är kah.» Konkursi võitnu luulõtus «Viil hämmär om päiv…» om kirotõt 2016. aastal.

Ene ütles, et tä kirotas hariligult luulõtuisi sis, ku parajalõ muud tetä ei saa. «Näütüses ku ahi küttüs ja piät pääle pasma, kooni saat siibri kinni panda. Ao parras tegemises võta puutri ja trüki sinnä sisse mõnõ mõttõ. Järgmäne kõrd kae edesi. Mõnikõrd saa luulõtus kõrraga valmis, mõnikõrd mitmõ kõrraga, kuis kunagi tulõ,» kõnõlõs Säinasti Ene.

UL

Säinasti Ene ja puul tsika. Pilt eräkogost

Säinasti Ene jõululuulõtus

 
Viil hämmär om päiv ja pümme om üü,
a heng näge uskmada valgust.
Är tulõ tetä viil viimätse’ tüü’
ni oodami joulukuu algust.

Mi suuv om täämbä selge
ja lindas üle maa –
et hummõn olõs helge
ja parembas vii saa.