Miis juussõ mõtsa vaihõl, nigu iks innembä joostu oll’. Võih oll’ hää hinnäst jovvukana tunda, kipõmb korgist puiõst, miä jo aastit üte kotusõ pääl sammõld sälgä olliva kasutanu. Aig läts’, ni tiigi. Mõts läts’ tihtsämbas ja pümmembäs. Kõrraga es tiiä miis inämb, kost sai tultus vai kohe edesi piät minemä. Es usu tä nõidmist ei saadust, iks uma pää ja rammoga tulli as’a är aia. A nii ku mõtõl’, et ikk tulõ pääle, saaki-i mõtsast vällä, kostsõ timä kõrvo illos lauluhelü, õkvalt nigu engli lõõrit’:
«Mõtsaimä, puiõ vaimu,
võtkõ minno uma hõlma,
kandkõ minno ilo-ilma,
nigu väikut tsirgukõst
las no tuul mu üles nõst.»
Kipõstõ sai selges, et nii ku helü, oll’ väega illos ka tuu, kink suust viis vällä tükse. Pikä valgõ hiussõga peenükene näio kor’as’ mustikit. Panõ es tähelegi, kuis võõras miis oll’, suu peräni, linadsõ ündrigu alt vällä pilulõvit siiri vahtma jäänü.
«Vai jummal,» ohas’ miis imehtüsest. «Seere nigu libarebäsel! Vot ku säändse hindäle naasõs saassi!» mõtõl’ tä igätsüsega. «Veidü noorõkõnõ jo paistus, a miä tuust,» kukas’ tä hindä katsildõmõtlõmisõ õkvalt ümbre. Tekk’ hoobis otsusõ, et masku mis mass, näio tulõ umalõ mõrsjas võtta. «Mullõ sääne iks är ei ütle,» oll’ miis kimmäs. «Illos ja rikas kosilanõ, nigu ma olõ.» Märgot’, et kalli joosukängä muatsõs ommava saanu, ja sai viil kimmüst mano. «Vaivalt siist sita seest tõist musugust löüda või. Kül tulõ rõõmsahe üteh – miä taah pommihavvah iks tetä om.»
Seolõ vahtmisõlõ sai tütrik kipõstõ pääle. Küsse uma helle helügä, suu naarul, kas liinatsura om tsirgulaulu kullõmah vai hoobis är essünü. Selge tuu, et säänest asja miis tunnista es saa, nakas’ hoobis lats’kõsõlõ mett moka pääle määrmä. «Miä mul noist tsirkõst, ku sääne illos näio uma englihelüga tah laulu jorotas,» ütel’ miis ja vahtsõ häbüldä, a suurõ himoga tõist pääotsast jalatallani. Innembä olliva naasõ iks tuu pääle näost vereväs lännü, a näio kai, kavval tsäpen silmih, mehele otsa. Es nakka põsõ määndsestki nukast verehtämä, õnnõ silmä küssevä, vast om miis mõni ullikõnõ.
«Tulõ, ma näütä, kost mõtsast vällä saa,» ütel’ tütrik hoobis ja nakas’ kipõstõ astma. Ku üts es taha huugu võtta, sõs tõõnõ es saa tuuga kuiki leppü. «Miä sa tuu pääle kostat, ku ma ütle, et ma tulli sullõ kosja?» küsse miis julgõhe. «Häüssä aat, parhilla tulõ-i kiäki inämb kosja,» naarsõ näio õnnõ tuu pääle, ja astsõ kimmäl sammol müüdä mõtsarata. «Või olla, et parhilla tulõki-i, a tuud ma kah joht taha-i usku, et su muudu engli ülepää taast aost peri om,» makõt’ miis õnnõ edesi. «Teemi sõs nii, et sa tullit mullõ kosja,» oll’ lats’kõnõ kõrraga väega peri. «A määndse hää peräst piässi ma susugutsõlõ tühikargjalõ tulõma? Kos’aviinagi olõ-i üteh,» trampsõ tä mehe väiku rõõmuvälgähtüse säälsamah mutta.
A joba paistu mehele, et tuu sukugi mõrodahe ültü es olõ. «Sa kaeh, mu tõmmõt saa-i ütski näio är põlada,» nõstsõ pümme hindäimehtüs meheh pääd.
Tii mõtsast vällä es olõki nii pikk, ku miis oll’ arvanu. Joba sinet’ puiõ vaihõlt massina katus ja näio jäi saisma. «Kae, kuis esi edesi saat, saa-i ma siist kavvõmbahe tulla,» kostsõ tütrik, nigu olõski tä innembä taivanõ ku maapäälne elläi, kiä är häös, nii ku mõts otsa lõpõs. «Vai niimuudu,» mõtõl’ miis as’ast hoobis tõisildõ arvo saiõh. «Kuis mõnõlõ iks miildüs naid võrgutamismängõ mängi. Jo tä sõs midägi inämbät uut.» Kipõstõ haardsõ tä lats’kõsõ ümbrelt kinni ja vaot mahladsõ mus’o suu pääle. «Rabõlõs niisama vasta, sääne pirgo,» muhel’ miis umaette, ja ku näio juuskma pand’, hõigas’ viil perrä: «Tulõval nädälil tulõ tuu kos’aviina kah üteh!»
Nädäli peräst säädsegi tä massina jäl mõtsa poolõ, võit jo käega kumbada. Õnnõ kuiki kehvä aimdus oll’ süämeh. «Vast tuu soostiperä oll’ iks veidükese hapnõs lännü,» rahust’ tä esihinnäst, ai tuu tundmisõ hoobis iholidsõmbas tõvõs ja käändse makihelü kõvõmbas. A mõtsa mano jõudõh oll’ pääle tundmisõ ka iih uutva kaeminõ hoobis tõnõ, ku miis oll’ luutnu. Kotus olõ-s nigu õigõ, a kae, mõtsa olõki-s inämb. Üles künnet maa nii kavvõndalõ ku silm kai. Miis astsõ massinast vällä, õkva koolnu valgõ tsirgu kõrvalõ. «Nigu väikut tsirgukõst las no tuul mu üles nõst,» tull’ mehele näio laul miilde. «Inämb ei nõsta taad tsirgukõst ütski tuul,» läts’ mehe silmänukk likõs. Pesätämisaignõ ragomisrahu oll’ läbi saanu.
Dolgoševi Getter
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
