Naabrimehe aknõn paistus valgus. Koputa, kutsutaski sisse. Miis istus köögitabureti pääle ja kõnõlõmi, nigu õks, ku kõrraga näe tä jalgu iin põrmandu pääl tõist miist videlemän.

«Kiä taa viil om? Om tä iks elon?» Nakka loomu sunnil pulssi kumpma.

«Ehh, taa om pini, kae, anna tällä jalaga persele, sis tege hellü kah.» Virotaski tävve jõuga, maanpikutaja õnnõ kägises tasaligult. Pulss tüütäs, miis om lämmi. Peremiis nõst jala maanpikutaja pääle, nigu tuu olõs taburet. Mu imehtämise pääle ütles, et taa om põrmandurõivas. Tä om tuu vaip-piniga jo harinu ja panõ-i tuud tähelegi, kõnõlõs hoobis, et musugudsõ võinu tä hindäle naasõs külh võtta.

Minno nakkas pikutaja huvitama. «Nuur miis,» kost peremiis vasta. Taha tuud uma silmäga nätä. Kaku mehe istma. Omgi nuur, kuigi nägo viinast paistõn. «Ku vana sa olt?» «32,» kostus vasta. Nakka himoga sõnno lugõma. «Ku ma su imä olnu, andnu sullõ vitsu! Olõt nuur miis, elo viil elämäldä, videlet tan põrmandu pääl nigu tarakan ja sukka kävväs ümbre nigu piniga! Kas tahatki pini ello? Nõsõ üles, ma taha sukka kõnõlda! Mille sa juut? Miä sul juhtu, kon su kodo om?»

Tulõ vällä, et ku poiss oll’ 12 aastakka vana, koolnu tä esä är ja tuust aost pääle juugi. Peremiis seletäs vaihõlõ, et õga tälle inämb ku paar aastakka jäänü olõ-i.

«Sa vastutat kah! Sa ei või tälle inämb viina anda. Ja ku annat, panõ viiga poolõs ja anna egä päiv kõrrast lahjõmbat.» Peremiis pruuv mullõ ütte- ja tõistpite selges tetä, et pini om nigunii lännü ja timäst asja ei saa. Ja ku tä hinnäst esi avita ei taha, ei saa tõõsõ kah. Tuu kotussõ päält om täl õigus, a ligimädse ei saa ummõhtõgi päält kaia, kuis üts nuur miis hindä koolnus juu ja välän är külmäs nigu hulkva pini.

Loe ummi sõnno edesi, kükütä timä mano maaha, võta käest kinni, kae silmä sisse ja kõnõlõ nigu imä ja naanõ. Periselt, selle et ma ei saa jo seod päält kaia, lihtsäle silmi kinni panda. Ei! «Ku mu poig, kiä om parhilla 27, sammamuudu joonu, sis ma andnu tälle vitsu. Sa ei või uma eloga niimuudu tetä! Midä su imä tund, ku tiid, et poig, kinka tä ilmalõ tõi, üles kasvat’ ja armast’, umma ello niimuudu raiskas?»

Kõnõlõ tälle viil imäst, imäarmastusõst, elost. Mehe silmist viirdüs pissar, timä käsi mu käe ümbre tõmbas kõvõmbalõ kokko. Mul om üten elopuuossakõnõ, tsuska tuu mehele puuhu. «Toogu seo sullõ elovaim tagasi! Ja lupa mullõ, et sa saat kainõs, läät imä mano ja nakkat elämä!»

Mehekene, silmä likõ, lupa-i midägi.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.