Koržetsi Vladislav om kokku säädnü «Eesti kalaluule antoloogia», miä võissi olla egä kultuurihuviga kalamehe üükapiraamat. Sälläkotiga kalalõ üten võtmist ei julgu soovita, selle et sõs või tähelepandminõ püüdmise päält är minnä, pääleki kaald inämb ku 700 leheküllega raamat 1233 grammi. Nigu üts paras haug vai peris jürre ahhun!
Antoloogian om luulõtuisi 264 autorilt. Valiku alussõs om olnu, et luulõtus vai laulutekst piät kõnõlama kas kallust, kalalkäümisest, kalamiihhist, rannakülä elust vai sõs näkist, kiä om jo kah poolõnistõ kala. Ku kavva aigu Koržetsil nii suurõ hulga luulõtajidõ loomingu läbikaeminõ võtsõ, piät timä hindä käest küsümä. Esihindäst võisõ tuu jo peris miildüv tüü olla – suurõn mahun luulõt lukõ ja kalaluulõ kõrvalõ panda.
Antoloogia alustas rahvalaulõga, midä om valikun kah 40 lehekülge. Tan olõ-i Võrumaal midägi häbendä, laulu kalajärvest külä all ja ojast kala püüdmisest omma tävveste olõman. Muudsalt feministlik om lõunaeesti laulutüüp «Laisk kalamiis», kon pääle laisa pallõmist…
…läts’ iks naanõ esi merele,
püüd’ kallu kullatsit,
hõbõhedsi hõrnakõisi.
Pand’ iks kiimä padassehe,
hiit’ suula sisse sündsähe.
Saiõ kala keedetüs,
nakas’ naanõ kallu süümä,
miis läts’ mano madalahe,
naanõ lei jalga vasta maad,
tõist vasta tõrahut’,
miis läts’ nulka, nuutsahti,
pingi ala piitsahti.
Teedä autori om antoloogia kokkusäädjä pandnu ritta sünnüaasta perrä. Nii omma kõrvuisi saanu pagulanõ Kangro Bernard ja Vinnemaa eestläne Kotta Felix, soomõpoisist pagulanõ Kolga Raimond ja hävitüspataljoni miis Lahe Uno. Peris elun nä üte vii viirde püüdmä es mahu, a nüüt omma rahuligult kõrvuisi, nigu iks vanamehe paradiisin.
Näide nellä vahelõ (sünnüaasta 1910–1924) mahus kõgõ suurõmb hulk klassikalidsõlt kalapüügist luulõtajit, nii mehi ku naisi. Naisist näütüses Kaalu Aira, Merilaasi Kersti, Vaarandi «Seda paati» Debora, Nurme Minni ja Kaidla Juta. Miihhist om seo kulladsõ aojaku seen muiduki Smuuli Juhan, kelle luulõtus «Mälestusi isast» om vist egäle vähä rohkõmb vii pääl käünüle mehele hinge lännü. Seo aojaku seen om ka häste rahvalähküne Kesamaa Manivald («Mis sina maamees merest tead») ja Setomaa miis Haavaoksa Paul. Haavaoks om kirotanu küll eesti kiräkeelen, a parõmbat Peipsi paigavaimu tabamist om rassõ ette kujuta. Üts luulõtus omgi päälkiräga «Rannahääled», a ka tõisi timä luulõtuisi man nakkat õkva hellü kuuldma ja nuhet tundma. Kujutluspildist kõnõlamalda, nii elusa omma naa.
Üts huvitav lövvüs antoloogian om Rajamõtsa Harald, tunnõt ku keelemängu ja limõrikkõ miis, a luulõtus «Pompejevi viimased päevad» om nii värski ja nall’akas, et seod võinu Võõpson, midä sääl luulõtusõn mainitas, vai sõs Lüübnitsa laada pääl õkva erälde illustreerit voldikuna turistõlõ müvvä. Ostat rohkõmb ku 30 euro iist kalla, saat Pompejevi kauba pääle!
Ku tulla paigavaimuga är Peipsi veerest mõtsajärvi pääle, sõs Kaalepi Aini laul Ähijärve näkist and kuradi häste edesi arhetüüpi, midä mi Õdagu-Võrumaa tasaligu-ontligu mehe iks hingen kandva. Ja näki omma meil kah tasaligu!
Baturini Nikolai lugõminõ om midägi landi vidämise sarnast. Võtat luulõtusõ – pahh, kos om kujund! Sõs traalit, traalit, luulõtus om pikk nigu Võrtsjärv, midägi ei juhtu, a kõrraga inne lõppu jälleki – pahh! Sääne kujund, et jääs miilde.
Kurvitsa Lembit. Timält vast ei olõki kõgõ parõmba järveluulõtusõ antoloogialõ saanu, selle et võrukiilse ja muist vähä helgembä olõ ei Koržetsile näppu puttunu. A siin valikun om väega süvä Peipsi-tsükli, tahassi õkva kõrvuisi säädi, et Haavaossa maalitu viivirvendüse pildi alahuuvus.
Ruitlanõ om muidki kalamiis-luulõtaja. Kõva kalamiis ja kõva luulõtaja. Pääle Ruitlast, antoloogia lõpu poolõ nakkas eri kalanimmi noorõmbidõ autoridõ luulõtuisin järjest veitümbäs jäämä. Tunnus, et kalamehe, kalanaasõ ja luulõmehe, luulõnaasõ tii läävä lahku. Vast sõski ei lää. Antoloogia lõpõtaja, Triin Paja, kiä kirutas väega rikka, mitmõkihilidse kujundiga, and edesi lõhnu ja pilte, mis tulõva kala küdsämise mant, kalasüümise kässi mant. Küdsetäs är, süvväs är, püvvetäs vahtsõ.
Nii taa Koržetsi kokku pant raamat om, mitte 1233gramminõ kala, a iks perädü suur ja mitmasaa näoga järv luulõst. Otsan om laagripaik. Küdsetäs kalla, süvväs, juvvas, puhatas ja mindäs eluproosa manu tagasi.
Saarõ Evar
Kalamiis Tamula järve pääl. Rahmani Jani pilt
