Kuna ma uma tüü peräst piä väega pall’o ümbre sõitma, sis ma kirota säändsest as’ast nigu kusõmiskultuur.

Kõgõpäält täämbädsest aost. Egän bussijaaman omma joba prõlla vetsu olõman. A esiasi om, pall’o piät inne masma, ku sinnä sisse saat minnä. Viimädse hinna (ku vaihõpääl ei olõ nõstõt) omma Võro bussijaaman 20 senti, Tarto bussijaaman 40 senti ja Põlva vahtsõn bussijaaman 50 senti. Ku hummogu minnä, sis omma eski ruumi puhta, a ku õdaksaiõn, sis om kuis kunagi. Ku um puulpäiv vai pühäpäiv, sis ei saa kurta. A ku om äripäiv ja rahvast käü rohkõmb, sis vaihõpääl külh mõtlõt, et mille iist ma massa.

A tohe ei nurista, ruumi omma lämmä, piä ei välän külmehtämä.

Vanastõ oll’ eestläisi elo pall’o hullõmb. Inämbjaolt olli välläkäügi välän, nigu nimigi ütles. Ja viil varramba näid es olõki. Käüti puhman vai laudan. Liinainemiisil oll’ vähä lihtsämb. Ku es olõ kortõrin sehen, sis oll’ vähämbält kalitorin.

Ja ku vanal aol viil Kalõvi vabrik tüüt’, kon kangit koeti, oll’ kusi väega korgõlt hinnat kraam. Naasõ korssiva kusõ kokko ja veivä vabrikuhe, kon toda kokko ostõti.

Imä kõnõl’, et väikumb potitäüs masnu kooni kolm ja suurõmb kooni viis kopkast. Selle kutsuti ka kanga värvi potisinitses. Ega tuu kangas oll’ külh kõvastõ läbi loputõt ja tuulutõt, a ku likõs saiõ, sis iks visas’ veidü kusõhaisu. Mul om kah kapin viil üts tollõaignõ palturõivas.

Tuu kusõ korjaminõ ja vabrikuhe viimine oll’ rassõ tüü. Rahvas vidi noid kusõanomit iks käe otsan. Tollõ kottalõ oll’ rahval tettü eski salmikõnõ:

Oh palu risti-inime,
et lammas sünniks sinine,
et oleks vähem orjamist
ja naistel kuse korjamist.

A täämbädsel pääväl lastas kallis kraam niisama potist alla ja massa viil pääle. Kohe tuu kokkohoitminõ sis jääs?!

Urmi Aili