Võijummal, mõnõ latsõpõlvõst peri pildi ommava viil nii elun!
Kunagi kuldsõl aal minevä saandi keskpaiku eläsi aktiivsõt ellu Võrumaal. Sääl Rõugõ takan oll’ üts väikene koolikõnõ – Ristemäe algkuul –, kon mi imä Saarõ Ada oll’ kuulmeistri ja esä Aksel ai saman majan noid rahvamaja kultuuriasju. Mu ja sõsara Tiina latsõpõlv läts’ki koolimajan müüdä, selle et mi pere eläsi sääl.
Ütel suvitsõl katsõaia pääväl, ku tõsõ latsõ olliva pääle pikkä ja väsütävät hullamist kodu är lännü, jäi must paar aastat vanõmp poiskõnõ viil koolimaja manu. Tuu oll’ Ojala Uuno, kes perästpoolõ om kõnõlõnu, et täl olõ-õs kunagi koduminekiga kipõ.
Kuna kõik mängu – kodu, puut, trihvaa, keksu – olli är mängitü, sis roitsõmi katõkõistõ ümbre koolimaja. Nii vakka ja kurb oll’: viil nädäli peräst tulõva jo latsõ jälkinä kokku, a tuud and uuta!
Määndselgi momendil näkse üts meist kunnakõist, kes oll’ koolimaja iin vast auto ala jäänü. Kunn paistu peris lapik ja krõpõ olõvat, mis tähend’ tuud, et tä oll’ sinnä kunnõmaalõ jo mõnõ päävä tagasi är lännü. Kes tiid, kas viirastu meil ürgse instinkti, et maidsõ jäänusõ tulõva är palutada, vai rändimi tulõviku šašlõkimaagiahe, igatahes turgat’ päähä ullihää mõtõ – tuu tegeläne tulõ är praati. Nu hää külh, paluta. Igävüs oll’ nigu peoga pühitü! Lauda takast tõimi joosuga savikivi ja Uuno ehit’ noist osavalõ ägedä pliidi: kats kivvi servilde ja kats kivvi lapildõ noidõ pääle.
Ma ummakõrda hiilse tassakõisi küüki, viruti säält mamma takast tikutopsi, mille verevä etiketi pääl ilutsi uhkõlõ sirp ja vassar. Kuusõheki alt murdsõmi kuiunuisi ossõ ja õigõ pia kerkü pliidi alt taiva poolõ illus suidsusammas. Mi vahtsõnõ mäng oll’ alanu: peremiis oll’ ehitänü kodu jaos pliidi ja pernaanõ nakas’ süvvä tegemä. Kivi, põrgulidsõ, es nakka kuigina tulitsõs minemä ja mi praatmisobjekt muuda-es sukugi umma näku! Nii mi sis istsõmi ja uutsõmi. Tunnikõsõ kimmäle, aig-aolt pannimi ossajuppõ manu ja kohendimi tuld.
Äkki kuulimi hõikmist: «Maie, uu, kon sa olõt!» Ammuteedä tarkus, et ku lats kohegi tüküs aos tassakõistõ kaonu om, sis säält hääd nahka ei tulõ. Koolimaja nuka takast ilmugi imä ja ku tä mi imeväiku pliidi alt kerküvät suitsu näkse, sis … oll’gi kodumäng otsan. Koolijuhataja sukat’ Uuno kodu minemä ja ma sai imä käest pahanda, et olli tikkõga mängnü. Karistusõs saadõti minnu põrknit kitskma. Miildetulõtusõs: imä Ada oll’gi koolijuhataja.
Õdaku hiilse ma mängukotusõ manu, tuuperäst et kogu kitskmise ao oll’ olnu mu pään suur küsimärk: kas õnnistu? Juba kavvõst paistu pliidikivve pääl tummõ unik, mis lähembäst kaiõn oll’ õigõ veidükese kunna muudu. Puhksi ja puulsöestünü kondikõsõ lindsi lakja. Nii, kõrran! Olli rahul ja lätsi magama.
Mille üte latsõ naksi koolnut kunna praatma? Kes tiid. Vast tuuperäst, et mõnõ aasta varrampa oll’ olnu Sadramõtsan muistsidõ kalmidõ välläkaibmisõ ja arheoloog Silvia Laul uma grupiga ni timä muvanunõ tütär Mare ellivä Ristemäe koolimajan. Noidõ töie kampa leivä ka mi imä ja esä ni tuuperäst saimi nätä löütüt «jahisaaki» – söestünü konditükükeisi ja potikiltõ, mis laotõdi klassitarrõ lakja. Ülepää tundu tuu asi nii põnnõv! A või-olla oll’ tuu kunna praatminõ sõrmõnipsus mi kummagi kujunõmisluun: Uuno läts’ ildamba ülikuuli aoluku opma ja timäst om saanu tunnustõt Võrumaa kodukandi-lugudõ uurja. Ma opsõ bioloogis ja olli 40 aastat kuulmeistri Põlva gümnaasiumin. Muinasjutõn kõnõldas, kuis kunn või muutuda printsis, meile vast näüdäs’ kätte elutsihi.
Aitüma, kunn!
Karakatši Maie
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
