Ma tahassi olla õnnõ pensionär. Võissi kavvõmb maada ja ei piässi talvõl nilbõ ja külmäga hummogu pümmega vällä minemä. Arva, et olõ elon nii pall’o tüüd tennü ja uma pensioni vällä tiinnü, mille iist vanaduspõlvõ pitä.
Paar talvõ olligi sääne kodonõ pensionär. Hää oll’ külh lämmän tarõn istu. Kait läbi aknõ vällä, kuis tuisas’ ja tormas’ ja koit sukka. A elo om niipall’o kallimbas lännü, et ei elä inämb pinsist är.
Nii lätsigi talvõs tüüle, poolõ kotusõga. Ei mõistaki üteldä, kas tuu oll’ halv vai hää. Rahha oll’ külh hää saia pinsile mano. Sait vai poodist kallagi osta. A halv oll’ tuuperäst, et no tulõ pinss ja palk bruton kokko täpsele nii pall’o, et ma jäie kõigist toetuisist ilma. Näütüses nõstõti meil gaasi hinda 180 protsõnti. Kõik omgi kallis, nii süük, kortõr ku massu.
A tuu pääle või üteldä, et taso ei nurista. Ega kiäki ei käse mugavuisiga kortõrin ellä.
Mine maalõ, kon ahi sehen. Korjat mõtsa alt roikit ja kütät noidõga. Elektrit kah ei piä olõma. Vast levvät mõnõ vana petrolilambi vai ostat. Nii pall’o iks rahha om, et putõl lambiõlli osta, ja elät tattnõna valgõl nigu vanastõ. Tiit uma aiavilä kah maaha. Korjat mõtsa alt marju ja siini mano, et talvõl olõssi, midä võtta.
Või viil tuvva säändse võrdlusõ. Ku ma tüüle lätsi (nõuka-aol), oll’ mu palk 62 ruublit ja 50 kopkast. Sis massõ elektri kilovatt 2 kopkast ja vesi oll’ peris massulda. Prõlla omma palga pall’o suurõmba ja massu kah kallimba. Nii et suurt vaiht ei olõ.
Mi põlvkund omma eski õnnõliku inemise, ei olõ nännü sõta ei hätä. Ja annas jummal, et ei näessi kah.
Teno murõtulõ elolõ omma noorõmba inemise naanu ummi võimaluisiga hoolõtulõ ümbre käümä ja laristama. Ostuhullus om vällä päsnü. Kas asja om vaia vai ei, iks ostõtas. Vana as’a, mis ei olõ viil är kulunu, visatas minemä, vaihtadas vahtsidõ vasta vällä. Väega pall’o om mõttõlda raiskamist.
Viil omma musta riidi jt kampaania, kohe umma rahha matta. Ja pääle tuud tulõ sinine iispäiv, kon mõtlõt, kohe mu tulu om lännü. Rahha, midä kuluta, om sis nii pall’o, et uma pääga mõtlõminõ om peris är kaonu.
Eski vanasõna ütles, et rikas ei olõ tuu, kiä pall’o tiin, a tuu, kiä veidü kulutas. Ma olõ kül pensionär, a ku massu vällä arvata, omma mu kulu kõik kontrolli all. Ma iks püvvä viil uma pääga mõtõlda.
Urmi Aili
