1967. aastagal oodi ma umma edimäst last. Oll’ viläikaldus ja saia ja jahhu anti jaoperrä talongõga. Talongikaup tull’ kipõlt vällä osta, muidu jäit viil ilma. Et veidemb ostõtu, olli egäl puul ka reklaami, et saiatuutõ tapva inemiisi.
Üts nuur naanõ läts’ tohtri mano, et õigõ pia piät aig käen olõma. Arst kamandanu, et minku kipõstõ haigõmajja, õkva nakkas sünnütämä.
Naanõ juussõ Võro taksopiätüste ja kamand’ juhti: «Kipõlt Nöörimaalõ, mul vaia inne sünnütüst säält jahu är tuvva. Ja sa viit sis mu haigõmajja!» Taksojuht pandsõ paaru massinalõ sisse ja õigõ pia tuu jahuga naanõ haigõmajja jõudsõgi…
Ma tuu es olõ, a mul om meelen, kes ja kuis.
Raudkatsi Ene
