Tuu om määnegi elo tasakaalu asi, et ku keerolidsõl aol hariligust inämb kurjust üles nõsõs, löüdvä pall’o inemise hindä seen üles häädüse. Inämbüs inemiisi, kedä ma tiiä, omma perämädsel aol hädäliidsile rahha vai asju andnu. Abis ja häädüse märgis või olla ka lihtsäle pallõminõ ja häie suuvõ saatminõ.
Häädüsega teküs võro keelen imelik sõnamäng: häädüs ja häädümine. Nii või näütüses küssü: kas häädüs häädüs?
Ei häädü seo häädüs kohegi. A tuujaos, et tä es häädünü, tulõ silmä ja kõrva vallalõ hoita. Segätsil aigõl tsuklõs sogatsõn viin ka jälehit tüüpe, kiä luutva segähüst är pruukõn ummi karmannõ täüs toppi vai segähüst viil mano tekütä. Õnnõs om ilmapilt säändsel aol hariligust kõvastõ kontrastsõmb ja säändse tüübi ja tegemise jääse parõmbalõ silmä. Piämi näid meelen ja ärmi lasõ näil inämb hinnäst är ullita ei täämbä ega ka sis, ku ao rahuligumbas läävä.
Egäüts saa hindä seen püüdä suurõmba häädüse poolõ. Ja hää süämega inemine tund hinnäst kimmäle hulga parõmbalõ ku kur’a süämega inemine.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
