Hää Lauluesä, sõnasäädjä!
Kiroda Sullõ, selle et arva, et saat must arvo. Tunnõt minno jo ammu, selle et olõmi Sukka trehvänü. Su majan, aian, haigõmaja man. Olõt minno kõrdo nännü Su istudõdut tammõpuud kallistaman.
Ka mul om tan liinan süämeasi, tulli ummi juuri mano tagasi. Inne siiä kolimist näi unõn, kuis sõidami latsõ esäga mootorratta sälän taasperilde läbi riste. Ristimõtsa tagasi.
Imehtele Su perändüst ja armastust Su ja Lydia vaihõl. Vast Lydiagi putahtu seod tammõ uma prundsihanna vai sõrmõotsiga ja näpeld’ Su klavõri klahvõ. Silmässit timä rõõsat näko ja ohassit rassõlt, ku Su naanõ tuu pääle viltu kai. Ma saa Sust arvo.
Armastagõ täämbä ja kõgõ, selle et hengil olõ-i jo kiildõ pääl.
Täämbä käve Pärnon Su armastõdu koton ettelugõmisõ konkursil. Lydia paiga pääl olõmist oll’ tunda. Korssi tälle lumõlille ja tiidse, et tä naaratas näid sääl kristallvaasin näten.
Ku tuul aol ollit taakandi üts vägevämpi, või-olla teit terves mu edeimmigi ja avitit näide latsil ilma pääle tulla? Illos om jo niimuudu mõtõlda.
Olõ kõrdo Karja uulitsal vana haigõmaja man käünü, tuud tunnõtaman. Sääl om väkev maa-alonõ keller, mink iin kasusõ mõtsmaask’a. Kujota ette, et vast omma näide siimne sääl viil Su aost peri. Kõrd, ku Sukka kõnõli, silmäs’ naabrimajast üts kass minno pikält. Ku timäga juttu tei, noogut’ tä mullõ, pilgut’ küsümiisi pääle silmi. Kas ma sai läbi tuu kassi Sukka kõnõlda?
Tennä, et olõt tan. Tennä, et olõt seolõ liinalõ nii pall’o andnu.
Hengen olõmi mi kõik üts.
Pallõ Su õnnistust, et ma löüdnü hindäle tan arvosaamisõ ja hengeperekunna.
Mõnõ ao iist kiroti:
Ma ei mõista ellä armastusõlda,
tahaki ei.
Mu seen om parhilla kurbus.
Las juusk ujjõna silmist vällä,
et pilk saanu puhtas ja pehmes.
Las ikõ vällä ummi edeimmi keväjä ikulaulu,
kõomahla muudu vallu,
ku tüve sisse puuritas mulk
ja süä om täüs meeleldä igätsüst.
Taha seogi kevväi häitsedä ja tunda
päivä ummi kruunlehti pääl peegeldämän!
Su hää sõbõr ja unistaja Kati
12. urbõkuu pääval 2022
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
