Võro keele iistkõnõlõja Jansonsi Silvi välläkuulutõdulõ nal’avõistlusõlõ saadõti 1. mahlakuul paras ports võrokeelitsit nalju.

«Nal’ategemine om tõsinõ asi ja nal’a vahendaminõ om viil tõsitsõmb,» löüd Jansonsi Silvi. «Ja jutustaminõ ja kirjapandminõ omma kah kats esi asja.»
Kokko saadõti võistlusõlõ 18 nall’a. «Naarda saimi veidemb ja rohkõmb, a tan oll’ kolm luku, mis kõgõ rohkõmb nall’a teivä,» kõnõlõs Jansonsi Silvi nalju hindamisõst.

Hindajidõ kogo otsust’ tunnustusõ anda viiele nal’asaatjalõ. Nuu omma Visseli Malle, Müürsepä Külli, Plumanni Kaja-Riina, Kõivupuu Marju ja Raudkatsi Ene.

Hää nali om lühkü ja võrokiilne

Üts hää nal’a saatja, Kangsti kandi küläelo vidäjä Visseli Malle löüd, et Võromaal peetäs võrokiilsest nal’ast luku. Pääle tuu om hää nali timä meelest lühkü ja pand kõrraga naardma.

Et Malle käü pitõl pilli mängmän, sis tulõ täl tihtipääle rahva süäme sulatamisõs alosta umma esinemist pillimehenal’aga. «Vanast oll’ nii, et pillimehe kõrval oll’ julgõ istu: ku tapõlusõs läts’, sis kolmandat miist pillimehest võisõ allõs lüvvä. A noid, kes pillimehe lähkün olli, es või puttu,» kõnõlõs tä hariligult alostusõs luu, minka kuts rahvast hindäle ligembäle istma. Edesi küsüs tä paar nal’alist küsümüst, nuu om tä ülesastmiisi tarbõs üles kirotanu. Näütüses sääne:

– Millega saat vaesusõ vasta vaksiniiri?
– Rahasüstiga.

Vai sis:

– Määne tegemine elumehel konti ei murra?
– Süämide murdminõ.

Vai viil:

– Kes om Võrumaa kõgõ edimäne ärimiis?
– Haanimiis. Timä vidi lubjakivve.

Visseli Malle om varrampagi võro keelega köüdetüist võistluisist ossa võtnu. «Võru kiil om mu jaos tähtsä joba ammutsõst aost. Tüü man kah, ma tüüti eluaig vallamajan ja ummi inemiisiga kõnõli kõik aig iks võru keelen. Tuu oll’ inemiisi jaos väega tähtsä, et sa näidega võru keelen kõnõlõma naanu. Ma olõ eluaig siin elänü ja mul kotun om kõik aig kõnõldu ja ma olõ ummi latsiga kõnõlnu,» seletäs tä. Kolmõaastadsõ pojapojaga om täl kül tulnu mõni vaiõlus, kuis om õigõ üteldä, a säälgi om Malle hinnäst masma pandnu. «Ma ütli, et mis sa ronit sääl, sa satat maha. Pojapoig mõtõl’ tükk aigu, sis ütel’: ei sata!»

Ka esinemiisi oodõtas Mallelt iks võro keeli. «Mul om kokku pantu võrukiilne laulik, saami üten rahvaga laulda. Muialtpuult rahvas ka väega taht võru kiilt ja võru keelen laulõ kullõlda,» seletäs tä.

Perämädse kats aastat om koroona peräst olnu esinemiisi veidemb, a Visseli Mallelõ paistus, et no nakkas asi praavuma. «Minevä nelläpäävä joba oll’ üts esinemine. Ja ma laula Võrun üten koorin, sääl kah joba opimi esinemises. Vast iks päses valla taa kultuurielu, mis om ollu maapaon,» kõnõlõs tä.

Rahmani Jan

Hää nal’ategijä Visseli Malle. Rahmani Jani pilt
 

Visseli Malle saadõt nali:

 
Ma olli jo noorõst pääst sääne suurõmba häüsäjutuga ja vanainemise õks ütli: hoia no ummõta umma kiilt hambidõ takan.

Nüüt olõ vanas saanu, keelehoitminõ jo peris selge, a no ei olõ kiilt enämb kongi hoita… Hambid ei olõ!
 

Kõivupuu Marju saadõt nali:

 
Pastor ja liinibussijuht saava mõlõmba paradiisi värtiide man kokku ja uutva, et Peetrus tulõssi näid sisse laskma. Peetrus tulõ ja kuts õnnõ bussijuhi sisse. Patsor pahanõs är ja küsüs Peetrusõ käest: «Kuis sis nii? Ma ole kõgõ uma elo tõõn ja vaimun Jumalat tiinnü ja minnu jäetäs nüüd paradiisi ussõ taadõ…»

«Kae, hää miis,» ütles Peetrus tuu pääle. «Ku sa kerikun jumalat palssit, sis rahvas istsõ penke pääl ja magasi magusahe. A ku tuu miis sääl istsõ bussi roolin, sis kõik sõitja palssi kõgõst süämest armast taivaessä…»