Om käen aig, kon moodun ukrainlaisi avita – küll rahaga ja muidu kah. Kõik om õigõ ja hää, a üts asi pand ette kaema. Meil tetäs kõkkõ kampaania kõrran ja või arvada, et ütski kampaania ei saa väega kaua kestä. A tuu sõda sääl lõunan või kestä viil kaua ja avita olõsi vaia ka sis, ku püssärohi otsan ja rahu majan.

Ei olõki väega tähtsä, kiä võit ja kiä kaotas; sõan kaotasõ kõik. A elu piat edesi minemä ja pääle kakõlust rusikiidega ei vehitä.

Kujutagõ hindäle ette: Ukraina soldat päses sõast eluga, tulõ kodu ja avastas, et timä «hatast» ei olõ muud alalõ ku korsna. Naabriide jutust tulõ vällä, et ei saa süüdistä kummagi poolõ soldaniid, asja tekki är hoobis kohaliku rüüvlijõugu. Miis, kiä sõan paksust ja vedeläst läbi tullu, võinu jo nakada kodu häötäjiile kätte masma, a ega tuu ei anna tälle vahtsõt eluasõt. Sis om käen aig, kon Eesti peremiis, kelle man tä tüül oll’, võinu üldä: «Sõbõr, tulõ ja lõika mu mõtsast hindäle majajagu palkõ. Organiseerimi transpordi ja viit nuu palgi kodumaalõ, tiit hindäle vahtsõ «hata». Masmisest mi ei kõnõlõ. Ku ülemine võimumiis asja hääs kitt, küll tä sis löüd võimalusõ mu tegemiisi kah õnnista. Ja tuu miis joba nall’alt ei näruta, või-olla tä sääd asja nii, et hoobis ma olõ sullõ võlgu.»

Vot sääne abi olõs midägi muud ku «säidse patja ja neli tekki». Ja kunagi ei või teedä, kunas meil hindäl api vaia om.

Olõ kaenu naid Ukraina reportaaže ja kõgõ inämb läts’ mullõ hinge üte naistõrahva ütelüs reportõrile: «Tan om mu elupaik ja kodu ja ei lähä ma tast kohegi pakku.»

Jah, tan taa sis om, kats tävveste erinevät elunägemist. Üts ütles, et kõgõ kallimp om elu. Tõnõ ütles, et koolõs innembä uma tarõ läve pääl kuuli vai mürsu läbi ku kongi kotust kavvõdan süämevalu kätte.

Elu, ku sul timäga midägi pääle nakada ei olõ, ei olõ mitte sittagi väärt!

A ega tuust vast muidu periselt aru ei saa, ku uma naha pääl kõik läbi elät.

Pulga Jaan