Umbõlõ hää, ku sõpru om ka tõsõl puul piiri. Kääpä põhikoolil om Euruupan hulga sõpru, kellega tetäs kuuntüüd, ja joba 22 aastakka omma Kääpä opilasõ käünü külän Saksamaal Friedrich Spee kooli opilaisil ja vastapite.
Sääne opirändämine vei ka timahava 26. radokuust kooni 5. urbõkuuni viis Võromaa opilast nädälis Õdagu-Saksamaalõ Paderborni liina. Ja õkva parhilla, edimädsel mahlakuu nädälil, saava sakslasõ ossa Võromaa keväjäst.
Opirändämise aigu mitte õnnõ ei opita kultuuri, a tetäs ka tüüd. Seol kõrral olli opilasõ kolmõn paigan: St. Vincenz-Krankenhausin (latsihaigla), Bentelerin, miä om suur kutsõhariduskeskus, kon tetäs egäsugumast metallitüüd, ja üten aianduskeskusõn. Ma sai üten klassisõsaraga haigõmajja tüüle.
Tõtõst hää miil, et keerulidsõl koroonaaol olli arsti nõun meid vasta võtma ja avitama haiglaga tutvust tetä. Inneaigu sündünü latsi osakunnan sai päält inkubaatrin latsõkunnõ kaemisõ viil tetä vastsündünü ajulõ ultrahellü, avita tohtriid ja olla abimiis peris lõikusõ man.
Egä tüüpäävä lõpõt’ kuunolõk haigõmaja kabõlin, kohe pääarst kutsõ kõik kokko ja kõnõl’, midä om vaia tetä ja mis om joba tettü. Kõgõ huvitavamb oll’gi tuu, et haigõmaja es olõ liina, a kerigu uma. Egän palatin olli risti ussõ pääl ja arsti sai tüü man uman kabõlin laulda kerigulaulõ vai kõnõlda vanajumala hindäga.
Ega kõik elo jõvva-i tüüd tetä. Päält tüüpäivä oll’ egäl õdagul aigu kõnõlda kotusõpäälitse rahvaga ni süvvä rahvussüüke, näütüses Saksa bratwurst’i. Bratwurst’ist loi ma joba inne minekit ja õkvalt edimädsel pääväl Saksamaal oll’ mul umbõlõ nälg. Inne Kölni katõdraali missat löüdse veidükese aigu ja sei bratwurst’i, kon sinepit oll’ rohkõmb ku vorsti.
Et kultuurišokk olõs iks suurõmb, elli kõik opilasõ peris saksa perren, kon elo käü nii, nigu iks sääl kombõs. Mu perren olli ma kõgõ vanõmb lats ja kats veidü noorõmbat sõsarat – Danni ja Lara – saiva mullõ väega armsas. Mõlõmba vanõmba olli politsei, a päält tüüd mängsevä nä hoobis pilli.
Ütenkuun kävemi Externsteine ja Hermannsdenkmali man. Externsteine omma suurõ kivi, miä tekkü umbõs 10 000 aastakka tagasi, a kiäki tiiä-i, kuis tuu juhtu, esiki tiidläse vaidlõsõ tuu peräst. Hermannsdenkmal om monument Lippe rajoonin. Kuju om pistü pant Saksa väejuhi Arminius Ulrich von Hutteni aus. Hermanni nime sai tä tuuperäst, et kiäki tõlksõ taa nime saksa kiilde võlssi, a tuupääle naksi kõik von Huttenit Hermannis kutsma.
Umalõ vahtsõlõ imäle kinkse ma «Võrokõsi köögi- ja söögiraamadu», miä om teedäki kirotõt nii võro ku inglüse keelen. Mu perre lõpmalda lemmiku olli kohopiimäpondsigu, a kõgõ inämb miildü näile kokko viiri õ-tähti raamadu võrokeelitsest osast.
Et aoluulidsõlt ja kultuurilidsõlt olõmi saksa rahvaga köüdedü, sai nädäliga taa maa mullõ kipõstõ kodotsõs. Esiki ku mõni inemine tekk’ suurõ silmä tuu pääle, ku ma ütli, et tulõ Estlandist Võromaalt, läts’ timä süä hapnõkapsta ja verivorsti jutu pääle hallõs.
Alasi om hää reisi sõpruga, tetä põnõvat tüüd ja saia targõmbas vai lihtsäle ossa kultuurist. A ku ütskõrd jäl koton tagasi olõt, om hää kaia savvusanna ussõ päält tähti ja kõnõlda ummi inemiisiga uman keelen.
Raju Eliisabet,
Kääpä kooli 9. klassi opilanõ
Üten Saksamaa perrega Hermannsdenkmali kaeman.
