Olõ makki poiskõsõn jahimiis olnu. Iks ajaja, a keskkooli aigu võti mõnikõrd püssä sälgä ja lätsi peris ütsindä nepijahti. Keväjäõdak Peräniidü pääl, kergele joba hämmär, ja säält tä tull’: iks krooks ja krooks ja tsirguvile. Sis tull’ pääst lunt haarda ja korgõlõ õhku visada. Müüdä mõtsaviirt linnanu esänepp pidi lindavat lunti imänepis ja linnas’ esi kah ligembäle. Sis tull’ tsihti ja pauk panda. Kuigi ma määnegi püssälaskja ei olõ, om katõ nepi elo mu henge pääl.

Täämbädses omma nuu ao aolukku jäänü. Keväjäne nepijaht om är keelet ja ma ei usu tuud kah, et mõtsan roit, püss sälän, inämb väega pall’o säändsit poiskõisi, kel üttegi püssälaskmisõ papõrd ei olõ. A nepi iks lindasõ nurmõ ja mõtsa piiri pääl.

Esiki nii om lännü, et Eesti Ornitoloogiaühing om nepi timahavadsõs aasta tsirgus kuulutanu. Ja kuts pildimassinaga nepijahti pidämä. Esihindäst om nepi pildi pääle saaminõ maru rassõ, selle et tä lindas sis, ku hämäräs lätt, a pildimassin jälleki ei taha sis väega pilti tetä. Ja küländ kipõstõ ja korgõn lindas timä kah ja om viil küländ väiku tsirgukõnõ.

Üts soovitus mul noilõ pilditegijile siski umast kogõmusõst anda om. Pankõ lunt päähä, ku neppi pasma lääti, ja ku tä tulõ, visakõ õhku. Vast tulõ ligembäle.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja