Olõ uma Priiduga iks rõõmsa, et vannu inemiisi kah puuti lastas. Mi minek om sääne, et ma tõuka kärro, et mitte tuiku, ja sis, ku kassalint juuskma nakkas, lää lõppu, et ostõt kraam kotti panda. Asju jaos om meil üten kats puldankotti, nuu jääse kärro.
Om kõnõldu, et vanainemise pidävät asjo käro pääle unõtama. No ei tiiä… A tuupäiv vahtsõ ja saatsõ minno müügisaalin üts kassapreili. Püüdse tälle maski alt iks naarata. Ku ma sääl kassa takan saisõ, et asjo kotti pandma naada, juusksõ tuu preili mu mano.
Ma tõmmasi hinnäst sirgõs nigu pulk. Mõtli, et tä tulõ ja kaes, mis mul leti pääle pandmada om. Ma jo sääne fantastiline Mutt!
Tä tull’ mu mano hää näoga, pandsõ suu mu kõrva mano ja kostsõ: «Provva, teil om undruk takastpuult väega must.»
Jah, mu teksaundruku küle pääl laiut’ suur plekk. Naksi poodipreilit suurõ helüga tennämä. Nii sai terve tuu saba teedä, mis mu undrukuga oll’.
A inne jõudsõ ma joba uman vaimusilmän nätä, kuis üts mutt läbiotsmisõlõ viiäs. Kül om hää, et ma poodivargas es saa!
Raudkatsi Ene
