Vanast, nüüdki vahel, laulõti sinimerest. Et ahoi, üle sinimere. Mullõ tundus meri küll inämbjagu rohiline. Viil tundus.
Rohilisel oll’ vanast mürgü tähendüs. Mürgül jäl arstirohu uma. Ja arstirohu olligi õigõl aol korjatu rohilise kasvu. Kõik tundu ollõv õigõ ja elu kävegi nii. Ilm es olõ ülearu lihtsäs kõnõld, aga ka mitte üle mõistusõ keeruline.
Tegüsi liina, igävene hulk eestläisi elli Peterburin vai Riian. Liinan oll’ rohilist veidemb, nii et pidi manu istutama. Näütüses mõnõ ilusa kanepitaime. Mii külän kasus noid taimi siiämaani mõtsikult. Näide siimniidega söödeti peremiist, et tuu inne külvitüü lõppu luitsat nukka es visanu. Muusean: ka umakasvatõt tubak ei olõ viil är häönü ja ma ei olõ joht kuulnu, et mõni olõs umakasvatõt tubakust kopsuvähi saanu. Kui annat taimõlõ tuud, midä tä taht, sis taim kaits sinnu egasugutsiide häti iist. Annat Maalõ tuud, midä täl vaia, ja tä lask sul ilustõ ellä. Kaonu Vigala Sass ütel’ tuu manu viil üte tingimusõ: sa peat taimõ esi külvmä umakorjat siimniist ja nii järjest mitu aastat.
Rohiline põhimõtõ om: är teku tõsõlõ tuud, midä sa ei taha, et sullõ olõs tettü. Kui sutat, tii hääd. A ku kavvõdalõ tuu rohiline põhimõtõ küünüs? Kas ka riike manu, kiä ütstõsõl hõngulõõri kallal? Paistus nii, et põhimõtõ ütsindä ei vea vällä. Põhimõttõst astutas üle veitsiviisi ja pia oltas tõsõl hõngulõõri man. Ja ku viil minevik mängu võtta, sis tuud ülekohut ei jõvva kiäki kinni massa.
Nii et piat viil olõma määnegi andisandmise põhimõtõ, miä edimäst tävvendäs. Om kuritegudõ aigumise säädüs ja aigumatutõ kuritegudõ uma. Tuu kõik ei keelä är sõtu, sõtu vallapästjä jääs harilikult kohegi puhma takka varju. Vähämbält ei olõ õnnõstunu kedägi kirutuslaua takast vai pangajuhi tooli päält võllapuu ala vedädä. Ja kas omgi proovitu?
Tundus, et seon sõan om pätte ütsjagu, kelle üle kohut mõista. Terviide riike võllatõmbamisest suurt vällä ei tulõ.
Aga meil om põrõlt viil nii, et noorõ (ja vanõmba) mehe laulva «ahoi, üle sinimere» ja sõitva Egiptustõ. Sääl ostva odava raha iist sinitsiid tablette ja meri omgi sinine. Ja midägi halva üldä ei olõki. Tulõva kodu ja kodu ei olõki purus pommitet.
Saami umilõ saata kaardi, et meil om kõik häste.
Sis om häste, ku häste om.
Pulga Jaan
