Mõni aig tagasi kõlist’ mullõ sõbõr Osula Hugo. Tä kutsõ mu Nõmmõ Rotary klubi inemiisile kõnõlõma, ütel’, et näil om sääne kõrd, et egä klubiliigõ kuts üte põnõva esinejä. Ma es võta mõtlõmisaigu, ütli kõrraga, et lähä.
Ku olli vastussõ är andnu, naksi märkmä, et midä ma sääl kõnõlõ. Egäsugutsit häid mõttit tull’ pähä. A sinnä sõitõn, ku näi tuud hullust, miä Tal’na tii pääl oll’, lätsi kõik mu plaanitu mõttõ meelest.
Tuu tii pääl oll’ mitu kõrda sääne tunnõ, et mõnõl inemisel om iks väega kipõ kohegi minekiga. Ja võiolla ka ärminekiga. Ka Tal’na liinan es olõ lugu parõmb: ku mõni auto tahtsõ must müüdä minnä, sõitsõ tä esiki jalgtiid piten, et õnnõ kipõmbalõ saia.
Sis lei mul pää seen lamp palama: ma kõnõlõ hoobis tuust paigast, kon ma elä. Sai äkki selgele arvo, et luuja om iks väega helde olnu, et om lasknu mul tan elon sündüdä siiä Võromaalõ, olla võrokõnõ, mõista taad kiilt.
Nii ma kõnõligi pääliina untsandsakilõ Võromaast. Paistu, et näile miildü, selle et kokkosaaminõ, miä oll’ plaanit tunni pikkudsõs, vinnü puultõistku tunni pääle. Ütlemäldä hää oll’ uhkusta tuuga, et ma elä paigan, kon om Eesti kõgõ korgõmb mägi, kõgõ süvämb järv, kõgõ ilosamb kanjon, kõgõ ilosamb kiil, kon omma kõgõ kivestü-rikkamba jõõ ja kon om nii pall’o illo ümbretsõõri, et tuud ei mõista ei seletä ega üles kirota, tuud piät esi uma silmäga nägemä.
Perän, ku säält õdagult tagasi sõidi, jäl suuri maiu vaihõlt läbi, kai tuud liina ja mõtli, et mis sis saa, ku tan midägi juhtus ja inämb tuu juhe ei tüütä, mis maiu sisse kibõnit vii. Midä nuu inemise sis pääle nakkasõ? Ja ma ei saa kuigi arvo, mis naid inemiisi sääl Tal’nan kinni hoit, mille nä sääl omma.
Sis tull’ mul vahtsõst peris pido hinge sisse. Suur teno luujalõ, et ma olõ sündünü siiä Võromaalõ ja mul om tan võimalus olnu umma ello ellä. Täämbä ei olõ vast üttegi jõudu, mis minno tast kohegi kavvõlõ maalõ õnnõ otsma veenü. Õnn omgi tansaman ja parhilla.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
