Kevväi kül vinnü tulõkiga, nigu vinnüs ka sõda minekiga, a muido om meil kõik häste. Koroona nakkas är kaoma ja ilmaruum om valla tettü. Ku rahha jakkus, sis sõida vai lõunahe lämmä kätte keväjät pikendämä.

Paigapääl om elo kül kallimbas lännü, a ku kuulõt, kuis sõan piät elämä pia ilma söömäldä, sis tohe ei nurista. Ostat esi kah lihtsäle veidemb, piä ei kõgõ laud loogan olõma. Kõgõ parõmbahe eläse iks nuu, kellel kardohka ja sahvti umast keldrist võtta omma. Nii jääs rohkõmb rahha muiõ asjo ostmisõs.

Riik kah veidükese avitas takast, nõst pensionnõ ja toetuisi. Ega riigil kah kerge ei olõ. Sõa iist är pagõmisõga om mi riiki mano tulnu ii pall’o rahvast, kes kõik tahtva katmist. A eestläse umma lahkõ rahvas. Avitasõ ja andva nii pall’o ku saa. Ei olõ viil kiäki nälgä är koolnu, ei mi esi ega tulõja.

Rahuaol nii pall’o tuu pääle ei mõtlõ, et taa sõda om iks väega hirmsa. Inemise koolõsõ, nii noorõ ku vana. Ja hää viil, ku saat sõa jalost är paeda. Ega kiäki ei tulõ hää meelega umast kotost är, latsõ ja kotikõnõ asjoga käe otsan. Tiidmäldä, kohe minnä ja mis iin uut.

Õnnõs om suurõmb jago inemiisi häätahtja ja avitasõ. Ku sa tulõt iks, kats kätt tühän karmanin, sis om elo vahtsõst alostamisõs ekä asja vaia, niidist-nõglast kooni sängü ja päävar’oni vällä.

Ja tulõja omma väega tenoligu. Nä ei taha olla niisama priileeväsüüjä ja otsva hindäle tüüd. Õnnõs omma pall’o ka joba tüüle saanu. Latsil om kül koolin rassõ võõran keelen oppi, a nä omma nutiga. Näil jääse sõna ruttu miilde, ja ku viil ütenkuun eesti latsiga mängvä, sis om kiil pia selge. Tüü man niisama. Väega pall’o inemise, esieränis vanõmba ja ka keskiän inemise, omma umal aol koolin vinne kiilt opnu ja saava tüüle tulõjidõga edimält vinne keelen kõnõlda.

Olõ ei elol hätä midägi. Ja kül nakkas viil parõmbahe minemä. Kooni mi elämi umal vabal maal, om kõik väega häste.

Urmi Aili