Mängu mängiti minevä aasta 27. lehekuu pääväl mu vele perreh Kahkva küläh Võromaal. Mängolidsõ olliva mu veli, kellel oll’ tuupäiv sünnüpäiv, tä verivahtsõnõ väümiis, veletütär, mu tõõnõ veli, vele latsõpõlvõsõbõr ja viil mõnõ kimmäs tegemäldä sõbra ja tutva.
Päiv oll’ jo korgõh, ku telefonihelü sundsõ vele kohvikruusi käest pandma ja kõnnõlõ vastama. Edimädses õnnõsuuvjas arvas’ veli ollõv uma latsõpõlvõsõbra, kellel kah oll’ täpselt samal pääväl sünnüpäiv. Helistäjä suuvsõ õnnõ ja tervüst ja veli suuvsõ vasta kah. Aiva viil pikält juttu iks maast ja ilmast ja muidogi koroonast kah.
Telefon helisi sakõstõ. Häid suuvõ tull’ tädide ja unodõ latsi ja muido tutvidõ käest. Lõuna aigu kõlisi telefon jälki.
Helistäjä suuvsõ iks õnnõ ja tervüst, midä joba pia rohkõmbki vaia om ku õnnõ. Küsse vele käest tä latsi käekäügi kottalõ ja käsk’ naasõlõ kah tervüst edesi saata. Vele arvamist pite oll’ helistäjäs iks tuusama latsõpõlvõsõbõr, kes jo hummogugi. Veli suuvsõ viisakalõ iks õnnõ vasta kah. Esi mõtõl’, et sõbra vaimsõ tervüsega om midägi halvastõ. Kuis tä sis ei mälehtä, et hummogu joba helist’. Seokõrd es nakka veli inämb uurma, kuis sõbra perrel lätt, ja jutt jäi lühembäs ku hummogu.
Järgmine helistäja oll’ velele tä tütär. Muu jutu siäh tundsõ tütär huvvi, kas väümiis ka om iks õnnõ suuvnu. Veli ütel’, et ei olõ, a küll jõud viil.
Nüüd helist’ veletütär umalõ kavalerilõ, et äiäpapa sünnüpäivä miilde tulõta. Väümiis ütel’, et täl joba ammuki helistet ja kõik hää soovi edesi ant, a sai ka arvu, et siin om midägi mätä. Kuna täl om huumorisuun iks väiga õigõ kotusõ pääl, sis otsust’ tä mängu edesi mängi ja valõ jälki äiä telefoninumbri. Muidogi es nakka tä hinnäst tutvustama. Veli es anna kah kuigimuudu jutu seeh märku, et tä sõbra vaimsõ tervüse peräst murrõh om.
Vele arvatõh oll’ toro otsah iks jälki latsõpõlvõsõbõr. Veli oll’ nüüd piaaigu kullõja, täl olliva joba sõbraga kõik jutu kõnõldu ja tä es nakka inämb ka õnnõ vasta suuvma. A murõ sõbra tervüse peräst läts’ viil suurõmbas. Tä mõtõl’, et uur perrä, äkki kiäki tiid täst midägi täpsembäle ja vast saa kuigi avita.
Järgmäne helistäjä oll’ mu tõõnõ veli. Toolõ sai sünnüpäävälats umma murõt sõbra peräst kurta, selle et tuu latsõpõlvõsõbõr om tõõsõlõ velele kah tutva. Tõõnõ veli ütel’, et tuu helistäjä es saa õkva kuigimuudu näide ütine sõbõr olla, selle et tä oll’ õkva lõpõtanu tuuga kõnnõ. Tuu oll’ küsünü sünnüpäävälatsõst vele telefoninummõrd. No nüüd läts’ segäne värk vele jaos viil segätsembäs.
Vaivalt saiva vele umavahel jutu aetu, ku sis peris sõbõr helist’. Kuna tä õkva kõnnõ algusõh ütel’, kiä tä om, sis julgu veli sõbralõ õnnõ kah suuvi. No nüüd sattõ õkva kuurma hinge päält maaha, et sõbra vaimsõl tervüsel ei olõ hätä midägi. Murõtsõda tulõ rohkõmp hindä peräst.
Ku sis nädalilõpuh kõik pidolavva ümbre istõva ja seod luku kõnõliva, oll’ naaru ja nall’a nii, et silmä tsilgõva.
Kiviti Kadri
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
